Jamaica mustanahalised immigrandid esindasid Inglise esimeste skinhead’ide jaoks karme, kõvasid kutte nagu nad isegi ning ska-muusika ühendas neid kambamehelikult. Skinhead’lus oli algul peenutsemist välistav töölisnoorte liikumine, natsivärk tuli sinna alles hiljem juurde. Ameerikas tõusis ska-muusika populaarsus 1990ndatel. 

Tüüpilised ska-bändi instrumendid on kitarr, basskitarr, trompet, tromboon, saksofon, klaver ja trummid. Stiilidest sulatab ska muu hulgas kokku reggae’t, kalipsot ning Ameerika R´n´B-d. Eraldi on olemas ska-punk ja mulle on meeldinud lihtsustatult ette kujutada, et ska ongi pasunatega punk. Aga noh, tegelikult on seal veel mitmeid eri suundasid. Näiteks ska-jazz ja kristlik ska. 

Mulle on jäänud mulje, et ska on selline hoogsama ja rajuma peopanemise muusika, et ega sealt mingit teravat sotsiaalkriitilist sõnumit või väga sügavat filosoofilist sisu pole mõtet otsida. Ja ega ju peagi. Mu jaoks on ska juures positiivset pinget loov olnud nurgeline ja toorepoolne käre energia, mis kuulajani tulvab. Teatav tahumatu rämedakoelisus.

Eesti ansambli Ska Faktor albumil “Lollide armee” see nurgeline ja toorepoolne energia ning tahumatu rämedakoelisus puudub paraku sootuks. On küll pasunad ja ska-rütmid, kuid kõik see kokku on liiga lihvitud ja lakutud – nudi, ludu, pehme ja ümmargune. Ka tekstid pole teab mis vaimukad. Steriilne värk, ühesõnaga. Ska Faktori plaat mind eriti ei veena ega haagi. Pole tõsiseltvõetav ja nalja ka justkui ei saa. Nii lõdvalt ei viitsiks pidu pidada. 

Mõni Ska Faktori kaasakiskuvam lugu toob mulle meelde kunagise kultusansambli Genialistid. Eesti nüüdisaegsetest pasunatega bändidest soovitan terasemalt kuulata Soteriost ja Varuväljapääsu. Praegu saab Ska Faktor punkte 4