Meil siiani maskuliinsete stereotüüpidega kaasaskäivate moekonventsioonide taustal on see novaatorliku kontseptsiooniga näitus – mõtestada ja kujustada moodsale mehele selline ehe, mis on enamat kui praktilist väärtust omavad lipsunõel ja mansetinööbid (jätan subkultuuride ehtekombestiku siinkohal kõrvale). Kaks viimast koos ajaloo hämarusest pärit sõrmusega kuuluvad üldjuhul härrasmehe garderoobi juurde kui ammu heakskiidetud aksessuaarid, mille kandmist kahtluse alla ei seata. Kuid pross või rinnanõel pintsaku või mantli revääril? Chatelaine vööl kõlkumas? Rauast kaelaehe? 

Just nendele inspireerivatele küsimustele kahekümne eesti nimeka ehtekunstniku väljapanek osutabki, moodustades autorite erinevatele käekirjadele vaatamata sisuliselt terviku. Repliigi korras ütlen siiski, et tööde vaadeldavusele ja veelgi mõjukama tähendusliku omaruumi kujundamisele oleks võib-olla kasuks tulnud väljapaneku hajutamine suuremale pinnale, praegu kipuvad tugeva kujundliku jõuga tööd paiguti üksteist varjutama. Väljapaneku visuaalne intensiivsus ei võida alati teoste ülimast kontsentratsioonist.

Kuid kujunduslikult seavad imagoloogilised piirid näitusele kaks tugevat kultuuriantropoloogilist märki: silinderkübar (vist originaal) ja töö nimega “Tomahook” (Kadri Mälk, Risto Tali). Ehk teisisõnu: kohtuvad kultuur ja tsivilisatsioon, džentelmen ja metslane, ning see võtab kuju ehete materjalis ja vormis. Ühtaegu robustne ja šikk (mustast rauast tomahooki kaunistavaks peaaegu märkamatuks detailiks on tilluke turmaliinist-hõbedast ehiskivi nagu kaitsva silma metafoor), konkreetne ja abstraktne (Tanel Veenre korallist, antiikpuidust, hõbedast ja kullast pross “Orden minejale” [paremal ülal], Andrus Rummi tinast, vasest ja hõbedast pross “Hõbekuul”), minimalistlik ja luksuslik (Julia Maria Künnapi oksüdeeritud hõbedast ja valgest kullast kaelaehe), ning läbi kogu näituse tunnetatav kummardus maagilisusele, ehtele kui individualiseeritud sõnumikoodile, kui talismanile iseeneses. 

Aga seda romantilist hämaruse maailma – pigem oletustele kui selgusele rajatud, mis omal kombel perfektselt vastab igasuguste sotsiaalsete ja seksuaalsete identiteetide ähmastumisele – täiendavad veel paar tööd, vormilt tunduvalt narratiivsemad, kuid tundetoonilt ometi samast ooperist. Jutustades lugu, teevad nad panuse üldloetavale sümbolile, nagu Kristiina Laurits, kelle efektne rinnaehe “Nero” (hõbe, mäekristall, mäginelk; paremal all) signaliseerib kahtlemata tolle keisri suurimat egotrippi – Rooma põlema panemist uue ja kaunima pealinna ehitamise nimel. 

Seevastu Risto Tali disainilt uudne seibidest koosnev käevõru (titaan, laserlõikus; suurel pildil) näeb välja nii karm kui ka elegantne, mis kombinatsioonis Birgit Skolimovski värvitud balsapuust, oksüdeeritud hõbedast ja vahtkummist (sic!) mansetinööpide ja rinnaehtega paneb tulevase kandja julguse kindlasti proovile. Enesekindlust aitavad testida ka Rait Siska ehisnõelad, siugjad kui spermatosoidid.