Neil Young “Dreamin’ Man Live ’92”
Ma ei ole ilmselt kedagi Areeni plaadikülgedel nõnda palju arvustanud kui Neil Youngi. Ja kuigi midagi taolist ei pidanud ma oma karjääriplaane tehes otseselt silmas, pole põhjust kurta ka. Mulle ta meeldib ja jääb meeldima, elektrilisena rohkem ja akustilisena – nagu siin – ehk vähem. Ent samas on iga Youngi plaat eeskätt nüüd juba pigem kohustus, aegade paine, mille järel tunned end üha vanemana. Targemana ehk ka, kuid vanemana igatahes. Tema lõputus arhiivis sobramiseks läheks vaja veel üht elu ja lõpuks väsides tunned end kui kuningas Midas – kõik on puha kuld, kuid sa lihtsalt ei jaksa enam vahet teha.
Kogu see virin ei maksa paraku vähimatki, kui muusika on nõnda vastuvaidlematult ja objektiivselt hea nagu “Dreamin’ Man”. See on live-plaat, kus Young esitab 1992. aastal ilmunud “Harvest Mooni” albumi laule kõigest kitarri, bandžo, suupilli ja klaveri saatel. Jah, see võiks ju olla tüütu, aga ei ole. Ma pole Youngile oma kujutlustes justkui ammu enam nõnda lähedal istunud ja kuulnud nõnda täpselt tõepoolest igat nooti, igat tunderõhku, igat mõra tema hääles, mis laulab end üha sügavamale omaenese privaatsete ängide sisse. Ma kartsin, et “Dreamin’ Man” on selline vastutusele rõhuv ja pieteeditundeline kontsert, kust ei saa välja hiilida, sest kõik näevad. Aga – nimetage mind sentimentaalseks, kui soovite – tegelikult ei tahtnud ma siit suurt kuhugi minna. 7
