Mudvayne “Mudvayne”
Ehkki Illinoisi nu-kvarteti tunamullune kompromiss-käkk “The New Game” oli põhi, millest madalamale vajuda on raske, õnnestub Mudvayne’il vastse albumiga uuesti kaadrisse trügida. Tõsi, see pole kümnenditagune “L.D. 50”, mida Mihkel Raud siinsamas lehes “nu-metal’i lühikese ning kuulsusetu ajaloo säravaimaks hetkeks” nimetas, ent teatud õhkõrn omapära ja mälestus toonasest särtsust on imbunud ka uude tulekusse. Palades nagu “Beyond the Pale” või “1000 Mile Journey” on endiselt tajutavad isegi Tooli ja Rushi progemõjud, mistõttu anakronismid, nagu “Scream With Me”, või maitsevääratused, nagu akustiline “Dead Inside”, muljet väga alla ei kisugi.
Vanast ja huvitavast Mudvayne’ist säilinud plusside hulgas hakkab esimesena kõrva rütmigrupi verd vemmeldama küttev esitus – Ryan Martinie hullumeelne basskitarr ja Matthew McDonough’ halastamatult kiire ja virtuooslik trummitöö ei saa jätta külmaks. Ka Chad Gray vokaalile on aeg vaid head teinud (võtke või lõppematuna kostev, kuuljalgi veremaitse kurku tõstev karje “Heard It All Before’is”), ent sõnumi osas seisab bänd paraku nurgas paigal, süljates laiali ammu möödunud puberteedi sihitut, sisutut viha ja ängi.
Iselaadse kirsina üllatavalt mitmekihilisel alternatiiv-metal-tordil tuleks ära mainida kujundus, mida näeb ainult ultraviolettvalguses. Kuna mul UV-lampi pole, ei saanud ma nihilistlikesse teini-tekstidesse liialt süüvida, mis üldist kuulamiselamust ainult parandas. Kui kõik peavoolu metal-bändid sama ägedalt keevitaksid, kostaks vist vähem käremuusika kaubastumise teemalist nurinat. 6
