“Heligoland” on järjekordne hästidisainitud kultuuriobjekt – ilus, kuid seest (peaaegu) tühi karp, kus ornament ornamendis kinni. See on plaat, millest rääkides võid kasutada sõnu nagu “õhuline” ja “hõrk”, kuid lõpuks avastada, et oled end lolliks teinud. Ning kui ma olin umbes kolmel-neljal korral välja selgitanud, et kuulatav kõlab nagu Morcheeba või mõni muu pleekinud kohviku-soul, otsustasin, et “Heligoland” on minu esimene pettumus sellel aastal. 

Kui plaati algusest lõpuni kuulates kaldus mõte haigutades alatasa niisama tühja uitama, tegin proovi teistpidi ja võtsin üksikud lood kontekstist välja. Pilt sai parem, kuigi sellist laulu, mida kohe selle lõppedes oleksin tahtnud uuesti maitsta, siin eriti ei kohanud. Siiski, ekstraklassist arranžeeringuga “Paradise City” minus midagi murdis ja vaevalt oleks Hope Sandovali vokaal suutnud seda ilma uniste klaveriakordide, minimalistlikult metoodilise rütmiskeemi, sügavpehme bassipolstri ja keelpillmanöövriteta. Avalaul “Pray For Rain” oma leigelt džässiklubise atmosfääriga polnud samuti halb ning “Girl I Love You” võiks meeldida neile, kes tahavad, et uus Massive Attack kõlaks nagu vana ja hea. Ülejäänust pärlite otsimine poleks vast lootusetu, kuid jätaks juba pingutatud mulje. 

Niisiis, te olete uut Massive Attacki kaua oodanud ja väärite parimat. Ning 50 minutit tubaselt turvalist doom-poppi pole kõige halvem mõeldavate meeleolumuusikate seas. Aga öelge ausalt, milline Massive ­Attacki ülejäänud neljast albumist pole parem kui see? 

Just nimelt. Ma annan neile lisapunkti Massive Attack olemise eest, aga kokkuvõttes – keda ma ikka lollitan? 6