Mõtlemise ja arusaamise olematu kvaliteet
Ma varastasin selle pealkirja ühelt mu lugude kommentaatoreist, ma tänan teda. Aga see on tegelikult tähtis mõte, tähtis reaalsusekirjeldus. Plämpsimise, jõuramise ja hala kõrval võiks ju uus ja vaba meediamaailm ka midagi paremat pakkuda? Aga ikka veel ei paku, mis teha. Ikka komistame ja kukume. Ja pärast komistamist ja kukkumist, sel lühikesel tasakaaluhetkel, kui viha on üle, vaatame paremal juhul hetkeks tagasi. Ja mida näeme?
Näeme inimesi, kel pole kinnisideid ja kes seetõttu ei raiska elektrit; nad lihtsalt elavad ja tegutsevad. Ja mõnel teisel on elektrit või ego ülearu, ja nende tegevus suundub seepärast avalikku ruumi. Ja küsimus on, kas nad suudavad oma elektri ja ego õigesse pistikupessa ühendada.
*
Üks süvenev põhiidee: inimesed tegelevad just nagu liiga palju kõrvalisega. Ma saan ka aeg-ajalt Facebookist teateid, et see või teine (täiskasvanud perekonnainimene muide) tegeleb virtuaaltalu pidamisega; ja mis uusi maaviljelusuudiseid tema masin on suutnud genereerida. Või kõik need lõputud pöial-püsti-märgid, kus kiidetakse kellegi staatust. Nõme ju? Samas, kõrvaline võib olla oluline. Väljapääs argielust, linlase unistus kas või talupidamisest ja seda ilma pori ja sõnnikuta, väljamõeldud nunnud loomakesed ja ilus rohelus ümberringi. Unistus ideaalsetest sõpradest näiteks.
Võib-olla on uue aja üks paremaid omadusi võimalus pakkuda paremat psühhoteraapiat ja ilusamaid unistusi? Äkki on kuskil serveris paiknev talu sama hea eneseteostus kui päristalu või töötav firma? Küsimus pole ju niivõrd vilja- või kartulisaagis – või dividendides, küsimus on enesetundes. Kust läheb piir mõistlikkuse ja hulluse vahel? Päris- ja mänguelu vahel?
*
Aga kvaliteeti ei ole ju ikka veel. Ei mõtlemises ega arusaamises. Kes peaks selle tekitama? Või ongi netimaailm ainult kvantiteedi looja ja me peame veel tükk aega ootama, et müra seest signaal kuuldavale tuleks?
Praeguse meediadebati üks põhiprobleeme on aga tegelikult küsimus, kus on keskus ja kas mingid vertikaalsed hierarhiad veel üldse kehtivad. Peavoolumeedia näib uskuvat, et ikkagi on veel mingid redelid, trepistikud, mingi tähtsuse järjekord. Tegelikkus on aga totaalselt muutunud; ja kellegi virtuaallehm võibki olla meediamaastiku osa.
Mõtlemine ja arusaamine peavad uuele ajale vastavaks muutuma, tahame või ei. Ainult nii saab kvaliteedist unistada.
