“Igal juhul on Jaapan ja mõned väikeriigid meist veel ees,” arvab ta. “Jaapani perekonnas võib juhtuda, et vend ja õde suhtlevad ka kodus MSNi kaudu...”

Värskeimad uuringud ütlevad, et Eestis on koduarvuti 360 000 perel. Internetiühendust omab 343 000 peret. 

Viimaste andmete järgi on Eestis 861 000 internetikasutajat – kõigi 6–74aastaste seas (TNS Emori andmed). See tähendab, et 74 protsenti kõigist selles eas Eestis elavatest inimestest on arvutiga sina peal. Võrreldes aastatagusega on internetikasutajate arv kasvanud 55 000 inimese võrra. 

Enam ei pea kontoris või kodus (voodis?) läptopi taga olema, et veebiga ühenduses olla. Piisab interneti kasutamist võimaldavast telefonist ja maailmale saab kiireloomulise säutsu teha kas või autos punase foori taga, kui isu peale tuleb.

Ajal, mil meid infobittidega oimetuks pommitatakse, on pead tõstmas hulk eneseteadlikumaid netikasutajaid, kes tunnetavad, et nii vaimse kui füüsilise tervise huvides oleks kasulikum netiaega piirata ja seda eelkõige töövälisel ajal.     

Aastaid tagasi sukeldusid nad pea ees infoajastu mõnudesse, nüüd aga, mitte ainult nälja kustutanutena, vaid ka infost ja mürast üleküllastunutena, püüavad end sellest osaliselt võõrutada. Ühelt poolt on põhjuseks tüdimus ja väsimus infovoost, mis meid lämmatab. Teisalt kaob liiga tihti liiga kergelt kontroll aja üle, mis päevas või nädalas netis olemiseks pruugitakse. 

1. Kontrolli all olev flirt arvutiga ehk “Valin teadlikult, mida veebis teen”

“Aeg-ajalt küsin endalt arvuti taga istudes, kas ma pean mingit konkreetset asja just praegu tegema (näiteks tööd hilisõhtul või nädalavahetusel),” tunnistab Piret Aro, Vaata Maailma Sihtasutuse projektijuht, “või et kas ma mitte lihtsalt oma aega surnuks ei löö (näiteks kui loen mingit minu jaoks tegelikult suurema sisuta blogi või uudist). Viimasel juhul reeglina katkestan ajaraiskamise.” 

Tema pikim internetivaba aeg jääb enne aastat 1995, mil ta internetti kasutama hakkas. Viimase aasta pikim paus oli poolsunduslik – kolmenädalane puhkusereis. “Reisil või maal taban end aeg-ajalt ikka telefoni abil e-kirju lugemas. Aga ilmselt on e-kirjad minu jaoks sama oluline suhtlusvahend kui telefon, mida ma ju ka eriti tihti välja ei lülita.” 

Internetivaba on ta ehk neli-viis tundi päevas (v.a magamise aeg), nädalavahetustel püüab internetti kasutada minimaalselt. “Oluline on hoida tasakaalu elu eri aspektide vahel, aga eks arusaam sellest, kus see tasakaalupunkt peaks asuma, nihkub sugupõlvede või eluvaldkondade lõikes.” 

Oma tutvusringkonna kohta ütleb Piret, et inimesi, keda varem töövälisel ajal interneti suhtlusvõrgustikes harva kohtas, näeb seal nüüd järjest rohkem.

Ja lisab: “Olen hakanud selgemini valima, mida internetis teen. Katsun teadlikult mõttetustega vähem tegeleda ja niisama internetis ringi luusides aega surnuks mitte lüüa. Aga see on olnud pidev protsess ja kuidagi loomulikult tulnud.”

“Võib-olla olen ma liiga internetiusku inimene ja näen infoühiskonda liiga roosiliselt,” ütleb ta, “aga arvestades tööd, mis ma teen, ja selle eesmärki (interneti mittekasutajate internetiseerimine), ei ole see muidugi ime.”   

Eesti inimarengu aruande kohaselt kasutavad vanemad eestlased internetti rohkem sihilikult – näiteks panga jms tehingute tegemiseks –, samal ajal, kui noored kasutavad seda meelelahutuseks ja vaba aja veetmiseks. Just vabadus teha asju siis, kui ise soovime (kuulata/vaadata uudiseid meile sobival ajal, suhelda sõpradega siis, kui tahame, jne), võib viia selleni, et tekib intrenetisõltuvus ja seejärel ka vajadus internetipaastuks.

2. “Mu tutvusringkond on ikka sügaval sees... ja see tunne pole üldse paha”

“Sõber kallas just tunnikese eest pool liitrit magusat limonaadi läpakasse ja nüüd on arvuti garantiiremondis. Sellisel hetkel jõuab kohale, et mina ja osalt ka mu tutvusringkond on ikka väga sügaval sees... ja see tunne pole üldse paha,” tunnistab veebis muusikaüritusi promov Tõnis Hiiesalu. 

Kuna Tõnis töötab põhiliselt sotsiaalvõrgustikes, siis kannataks tõsisema internetipaastu puhul ilmselt tema töö.

Kui ta on arvutist eemal, annab meilikontoga ning “mõningate eluliselt tähtsate portaalidega” seotud SMS-teavitus talle märku uute sõnumite saabumisest.

Küll aga kaob ta teinekord siiski paariks päevaks ära, “siis on tegu lihtsalt Maslow püramiidi mõne teise otsaga”, räägib ta, klikkab klahve ja ahmib endasse veel jupi Facebooki uudisvoogu. 

“Ükskord murdsin ribi mingis kahtlases kohvikus ja pidin traumapunkti minema.” Seda mainib Tõnis internetivaba ajana. 

Tema pikemad internetipaastud on peamiselt seotud jooga, reisimise ja pidutsemisega. “Ja see on fantastiline aeg! Pigem mõtlen netist eemal olles selle peale, et keegi mind vahepeal ei täägiks (sotsiaalvõrgustikes fotol sõbra tuvastamine – BP). Jube halb on hommikul ennast avastada mingist fotokataloogist koos suvaliste rumeenlannadega. Aga õnneks on Eesti noored selles osas juba väga teadlikud.”

Veebis toimub enese defineerimine teiste loodu kaudu. “Just eile juhtusin ühele profiilile, mis väitis, et selle omanik koosneb ­kõigist inimestest, keda ta kunagi kohanud on. Nii toimub see ka päris elus – ikka võetakse üle vanemate käitumismallid ja lahedate sõprade riietus ja väljendid.” 

Kaks aastat tagasi tegi Hiiesalu uuringu Eesti 2000 sotsiaalvõrkude kasutaja hulgas ja sellest selgus, et:

1) 65 protsenti vastanutest külastab sotsiaalvõrke vähemalt korra päevas ja 40 protsenti mitu korda päevas;

2) sotsiaalvõrkude kasutamise põhjustest on esikohal (85 protsenti vastajatest) soov olla kursis oma tuttavate tegemistega. 20 protsenti vastajatest soovivad sotsiaalvõrkude kaudu oma loomingulisust näidata;

3) 40 protsenti vastanutest väitis, et nad on tutvusringkonnas arvamusliidrid ja nende käitumist kopeeritakse. Seega on umbkaudu kolmandik sotsiaalmeedia kanalite kasutajatest nende endi hinnangul mingil määral arvamusliidrid. Neile tundub, et nende muusikamaitset, riietumist ja väljendeid kopeeritakse;

4) 80 protsenti vastajatest võtavad eeskuju tuttavatest, samas kui ainult 40 protsenti vastajatest arvasid, et nendest eeskuju võetakse. Seega levivad sõnumid sotsiaalmeedia keskkondades paremini, kui inimesed arvata osakavad. 

Hiiesalu netikasutusest Eestis: “Pigem on asi laiuskraadis. Eestlastel on lihtsalt liiga ­palju pimedat aega, et jõuda mitmesuguste edetabelite tippu. Inglismaal pakub üks mobiilioperaator paketti “drink and dial”, mis sulgeb mobiili väljahelistamise reede ja laupäeva ööseks (v.a päästeteenistuse ja takso numbrid) – et hiljem poleks piinlik oma tuttavatele saadetud sõnumite pärast. “Äkki peaks tellima Elionist paketi “drink and facebook”?”

3. Säbru-läbru tulv tekitab frustratsiooni

“Usun, et ma ei ole ainuke inimene aastal 2010, kes näeb ka unes sageli arvutiekraani. Isegi selle kaudu suhtlemist,” tunnistab Areeni juhataja ja muusikatoimetaja Siim Nestor. “Aeg-ajalt olen süüdistanud oma unetuses seda purki, mis kuskil toanurgas on ja kust on alatine pääs isuäratava info järele.”

Kui Tõnis vastab küsimusele, mis vahe on internetipaastul ja internetisõltuvusel, “üks on hea ja teine veel parem”, siis Siim ütleb, et ta võib vihastada enda ja internetis veedetud aja peale igal põhjusel. 

“Siis, kui olen veetnud seda aega kasulikult – süsteemselt uut infot hankides; siis, kui olen veetnud seda aega poolkasulikult – sattunud vaidlema mõnes foorumis või Facebookis; siis, kui aeg on kulunud täiesti tarbetult – suvaline surfamine...” Pahatihti toimuvad kõik need kolm ühel ja samal ajal.

Siim: “Ma ei ärritu alati ja tingimata, aga ma panen frustratsiooni tekkimist siiski tähele. Infot hankides on seda ühel hetkel nii palju, et peas valitseb hektiline säbru-läbru ning tunned jõuetust selle – veel hankimata – hulga (näiteks kui palju uusi plaate jäi netiplaadipoes veel läbi kuulamata) ning süsteemituse (kõige lihtsam kas või: millised plaadid neist siiski head olid) pärast. Tulisemate netis aset leidvate vaidluste käigus, millel on komme justkui mitte ealeski lõppeda, on lõpuks tunne, nagu oleksid keset kisa.”

Internetis viibimise aega (“nii palju, kui olen tööl, on netiauk pärani lahti”) pole Siim eriliselt piiranud. Aga kodus viibides ei käivita ta enam MSNi, et sealt kaudu laekuv juhuslik info – kuula! vaata! naera! – teda ei eksitaks.

“Samuti olen ma seniajani meelega hoidunud läptopi ja korraliku internetipääsuga telefoni hankimisest. Ei soovi tekitada endale võimalust internet – kogu suhtlemine ja info – endaga igale poole sabana kaasa tirida.”

 Mis juhtub sundolukordades, mil ta netti minna ei saa? “Kindlasti olen siis rahulikum. Mõnus on olla. Magan paremini. Vaimusilma ees ei ole risu-räsu. Ainult mõne põletava uudise puhul võin tunda, et sooviks rohkem ja kiiremini teada ja lugeda.” Ta jätkab: “Ja see ei tundu asendamisena. Siis ma olengi täiesti normaalne inimene. Ma puhkan siis. Enamasti on netis aelemine seotud tööga, millega on omakorda seotud mu kirg ja hobi – muusika. 

Kui Siim kontoris kõva häälega teda jälitava interneti pärast hädaldas, saatsid kaastundlikumad kolleegid talle programmide linke ja tutvustusi, mis aitavad limiteerida arvutis veedetud aega. “Aga ma ei ole viitsinud neisse programmidesse süveneda, sest parasjagu on netis midagi olulist või absoluutselt ebaolulist käsil.”

Ja lõpuks “...õndsad ja õnnelikud on need, kellel see kohutavalt suur ja aina paisuv infohulk näos kinni ei ole,” resümeerib ta. 

4. Paadunud netisõltlane – aga kuna tunnistab, pole probleemi

Tehnokratt ja ajakirja [digi] peatoimetaja Henrik Roonemaa ütleb, et liigub paadunud netisõltlaste seltskonnas: “Aeg-ajalt inimesed ikka õhkavad, et lähevad kohe mitmeks päevaks maale ja seal ei ole netti ja see kõik on uskumatult tore, aga siis nad tulevad linna tagasi ja elavad ikka koos internetiga edasi.”

Päris vaba netist on ta ainult magades. “iPhone on kogu aeg taskus ja kui näiteks fooris on punane tuli, siis saab Twitterisse vaadata või e-posti lugeda. Kinos ja teatris suudan tihti käia ka nii, et ei võta vahepeal telefoni taskust välja. Õhtul enne magamajäämist ja hommikul ärgates esimese asjana vaatan Facebooki, Twitterisse, e-posti ja mõnikord Postimees Online’i ka.”

“Muidugi olen internetisõltlane,” ütleb ta, aga samas on internet Henriku loomulik elukeskkond, “osa minu elust ja miks ma peaks seda kuidagi piirama?”. “Internet ei ole alkohol või tubakas, et kahjustaks pöördumatult mu tervist. Minu jaoks on internet samas reas kõige muu ümbritsevaga: tänavad, metsad, maanteed, inimesed, majad jne.”

Netipaast seostub talle abstraktse hirmuga interneti ees, mis “minu arvates ei ole põhjendatud. Igasugu paaste on olemas. Nii võib teha kahenädalase sõbrapaastu ja lihtsalt mitte kellegagi suhelda. Või autosõidupaastu või margariini söömise paastu.”

5. ...edasi tuleb juba arvutisõltlane


*internetipaast
– kui endal  internetisõltuvust kahtlustav isik ei kasuta teadlikult mõnda aega internetti.