Mis ikkagi toimub Ukrainas?
Ukraina presidendivalimised võitis ülinapi ülekaaluga Viktor Janukovitš. Kuna Sergei toetab rohkem Janukovitšit ja Juku-Kalle eelistaks pigem Tõmošenkot, siis palun teil kõigepealt kehastuda vastavalt Janukovitšiks ja Tõmošenkoks. Mis Ukrainas toimuma hakkab, kui teie võimule pääsete?
Sergei Stadnikov (SS) kui Janukovitš: Vene keelele antakse ametlik regionaalne staatus. Ei NATOle. Ukraina reaalne föderaliseerimine, reaalsete kohalike omavalitsussubjektiga Krimmis, Donetsk-Dnepropetrovskis, Galiitsias. Edasi: ühinemine Vene-Valgevene-Kasahstani tolliliiduga. Ühinemine Šanghai koostööorganisatsiooniga. Ühinemine kollektiivsete Venemaa ja Kesk-Aasia julgeolekujõududega. Euroopa Liit on kauges tulevikus võimalik ainult koos kogu tolliliidu osavõtul. Russofoobia totaalne lõpetamine.
Juku-Kalle Raid (JKR) kui Tõmošenko: Kindel jätkamine seni suhteliselt hapral Lääne liinil. Võimalikult palju väikeste omavalitsuste ja kultuurisüsteemide kaasamist valitsemisse. Kindel rõhutamine, et Ukraina ei ole Venemaa osa. Sevastoopoli sadamate kasutamise lõpetamine vähemalt aastal 2017, nagu see on praegu ette nähtud. Igakülgne soov ühineda nii ELi kui NATOga. Mitte ühtegi SRÜ-taolist moodustist, olgu siis poliitilist või mõtleme tolliliitu. Soovides Ukraina Venemaa küljest ära lõigata, jääb üle ainult presidendivõimu kahandamine ja edasiminek täielikule parlamentaarsele demokraatiale.
Mis Ukrainas toimub? Endine Eesti suursaadik Ukrainas Tiit Matsulevitš ütles, et Janukovitš peksab nüüd kõik laiali ja Donetski mägrad pannakse igale poole pukki...
JKR: Seda oli näha oranžist revolutsioonist -- mis osutus tegelikult kollaseks revolutsiooniks, nagu kollane ajakirjandus, mis pole justkui päris ajakirjandus -- et järgmine kord, kui tulevad demokraatlikud valimised, tuleb võimuvahetus, sest oranžid ei võitnud sugugi suure ülekaaluga. Ega siis kaevurid vahepeal seinakapis olnud, ikka toimetasid ringi. Oranž revolutsioon tegelikult oma võimu Ida-Ukrainas lõpuni ei kehtestanud. Selge see, et nüüd mägrad pannakse jälle bussi ja tuuakse Harkovisse.
SS: Lvovi!
JKR: No Lvovi.
SS: Venemaa juhtivaid ideolooge Lev Pavlovski võrdles oranži revolutsiooni ruttu kollaseks mineva tite “ootamatusega”. Mina ütleks, et 2004. aastal revolutsiooni ei toimunud, kuna ühiskondlik kord ei muutunud. Heitlus oli erinevate ideoloogiate..
JKR: …erinevat mentaliteeti kandvate ühiskonna osade...
SS: …erinevate klannide, suure raha vahel. See mängis rolli! 1917 – palun, 1988-1991 – palun, see oli revolutsioon. Ukrainas paneme selle termini tinglikult jutumärkidesse.
JKR: Sisemiselt võivad nad seda nimetada revolutsiooniks. Esimest korda tulid inimesed pärast punaste-valgete vastasseisu siiski tänavale. Revolutsiooni mõõtu ta muidugi päris välja ei anna…
SS: …aga üsna suure vastasseisu siiski. Ärastamis-erastamisprotsess oli käimas…
JKR: …ja lääneukrainlased olid ikka päris palju põske saanud...
SS: Ma ütlen, et selle terminiga ei loobita. Aga hüva. Mis vektor ees seisab? President Juštšenko, kellel 2004–2005 oli päris suur toetus…
JKR: …samas kui 2004 sügis oli suur vastaseis Janukovitši vastu, teda nimetati Bandukjovitšiks, lühendatud sõnast bandiit. Kuid just Juštšenko ja Tõmošenko vastasseis oli see, mis läänele paistis väga kummaline. Kogu aeg nad jagasid värvi – et kellele see oranž kuulub.
Kumb on president on läänemeelne?
SS: Raske öelda. Olukord on siiski selline, et nii lähi- kui keskmises ajaloolises perspektiivis võib öelda, et Ukraina majanduslik-poliitiline-klanniline eliit hindab omariiklust. Moskvas võivad olla küll udupead, kes mõtlevad teistmoodi…
JKR: Loogiline..
SS: Ära sega! Veelgi enam gaasitransiidi läbirääkimised saavad Moskval Janukovitšiga olema isegi raskemad kui Tõmošenkoga. Tema taga on dollarimiljonärid..
JKR: ...kes ei taha, et nende bisnist segama tuldaks.
SS: Aga koostööd, teatud reeglite raames, loomulikult nad tahavad. Venemaaga kaubavahetus on 40 miljardit dollarit, sama palju kui Hiinaga, see on meeletu. Juštšenko on manipuleeritav turakas, tuhvlialune, ta ei tahtnudki sellest aru saada, et Venemaaga peab koostööd tegema. Pealegi tema naine, kelle isa oli seotud välisukraina padunatsionalistlike ringkondadega...
JKR: Stadnikov, see on kole haige, mida sa räägid. Kas need, kes on emigreerinud, on kohe padunatsionalistid?
SS: Juštšenko naine töötas juba Reagani administratsioonis ja ju-hus-li-kult kohtus lennukis Juštšenkoga ja nad armusid. Elu on põnevam kui filmis!
JKR: Järgmisena ütleb Stadnikov, et Ameerika luure sokutas Juštšenkole tableti…
SS: Seda ma ei öelnud. Aga ma tahan öelda, et Janukovitš ja ka Tõmošenko pole nii seotud.
JKR: Mul on tunne, et Juštšenko ei ole kaugeltki tuhvlialune, vaid tal oli teine mõttestiil, ta tahtis igal juhul läheneda läänele.
SS: Oli, on ja jääb tuhvlialuseks!
JKR: Stadnikov kuss! Ja ma ei räägi siin üldse loosungitest. Vene riigikeele staatus ei tekita seal midagi nii hullu nagu meil või Leedus. Juštšenko oli kindel, et Ukraina saab sellest pasast, kus nad vaevlesid, jõulise läänele orienteeritusega välja. Aga eliit, kes talle oranži revolutsiooni ajal toetust andis – pole mõtet uskuda juttu, et selle plekkisid kinni ameeriklased – need tegelased taandusid temast kiiresti. Nende klannisüsteem, kus jagatakse lausa majandusharud omavahel ära, ei klapi hästi läänelikule mudeliga. Mis siis tähendas seda, et viimase viie aasta jooksul ei suutnud Ukraina klannistumist, vara krahmamist lõpetada, ja peaaegu mingeid läänelikke väärtusi läbi suruda.
Ja kui Juliast räägime, siis ka temal on klannihuvid Ukraina majanduses. Aga Janukovitš põlistab klannisüsteemi. Siis on rahu majas, läänelikest vaadetest aga Ukraina kaugeneb.
Kumb president on Eestile kasulikum?
SS: Enam vähem võrdsed. Muide, Janukovitš on väidetavalt kunagi vägistamise eest süüdi mõistetud. Kas selline inimene võib president olla? Tõmošenko aga kandis väidetavalt miljoneid dollareid oma taskusse.
JKR: Viimase poole aastaga taandus Tõmošenko oma suhteliselt läänelikelt positsioonidelt. Ta hakkas rääkima, et väga oluline on koostöö Venemaaga kõikides sfäärides. Ma arvan, et tegelikult Tõmošenko päris nii ei mõtle, vaid lootis, et see jutt toob talle võidu. Aga kas see tõi hääli juurde või hoopis vastupidi, ei pruugi me teada saada.
SS: Venelasi elab Ukrainas päris palju, ehkki nad on enamasti Ukraina kodanikud. Venelasi on 12–14 miljonit, elanikkond 45 miljonit. Oluline on teada, millised on Venemaa põhilised huvid Ukrainas. Probleem on NATOs, kuhu Ukraina niisiis ei lähe. Juštšenko ajal oli NATO ja Euroliiduga mitmeid programme, mis orienteerusid sellele, et 2017. aastaks peaks lõppema Musta mere sadamate kasutuslepingud. Muidugi Venemaa ei taha seda ja tekkisid konfliktid Ukraina võimudega. Aga nüüd loodetakse Moskvas, et Janukovitš on see, kellega annab pikendada lepingut. Regioonide Partei on ikkagi Ühtse Venemaa partnerpartei.
Janukovitš pidas oma esimese “võidukõne” vene keeles. Milline sõnum selles peitub?
SS: Punkt üks. See väljendab mentaalsust. Teiseks: erinevalt Tõmošenkost ta võibolla ei valda ukraina keelt nii hästi.
JKR: Küsimus pole ainult venekeelses kõnes, vaid selles, millest ta räägib. Räägib riigist, mis esmajärjekorras peaks Venemaaga hästi läbi saama. Omariiklus on tahaplaanile jäänud. Kurb on see, et Tõmošenko on tagasi tõmmanud samas suunas, ehkki mitte võrreldavalt. Viimased valimised – kahju, et ma kohal polnud, aga olen suhelnud nendega, kes on – pole noorte inimeste valimised. Eelmiste valimiste ajal olid noored tänaval.
Valimisprotsess näitab, et kummagi põhikandidaadi jutt ei läinud paljudele üldse korda. Iseenesest on see laiapõhjalise demokraatia lõpp praeguseks. Ehkki ma loodan, et demokraatlikud jõud võtavad end kunagi uuesti kokku.
Päris paljudele inimestele näiteks Eestis tähendas Rüütli tagasivalimine tagasiminekut ajas. Miks loomeintelligents astus Rüütli vastu? Ma usun, et keegi õieti ei saanud aru, mida see Rüütel rääkis, aga asi oli just mentaalsuses. Ukrainaga on sama lugu, aga seal on president ka väga karmilt võimu juures.
SS: Seda ei saa Eestiga isegi võrrelda, tal on võimutäius.
JKR: Ei ole päris Venemaa, aga ei ole ka parlamentaarne demokraatia.
SS: Ütleme, et sarnaneb Prantsusmaale.
Ukrainas on anekdoot: koer jookseb Ukrainast Venemaale. Piirivalvur küsib – miks sa ära jooksed? Koer vastu, et Ukraina on kriisis, kõik on tuksis. Mõne aja pärast tuleb koer tagasi ja tahab Ukrainasse. Miks sa tagasi tulid, küsitakse. Koer vastab: sest Ukrainas võin ma haukuda. Kuidas kommenteerite?
JKR: Vastab tõele.
SS: Enam-vähem.
JKR: Aga rääkigem üldse sellest, kuivõrd halvemini Ukrainas elatakse. Venemaal on regioone, mis pole enam riigiga absoluutselt 10 või 15 aastat seotud. Need on kohad, kus n.ö. keskmist elu – SKP-d jne – üldse ei mõõta ei saa, kus igasugune majandusliikumine on null. Vene ajab jama eelkõige oma rahvale. Kas Venemaal on parem elada kui Ukrainas – jään äärmiselt kahtlevale seisukohale.
SS: Erinevalt Venemaast, kus me teame, et Medvedjev võidab, ei tea me Ukrainas kunagi, kes võidab.
JKR: Nõus. Ukrainas on sõnavabadus. Aga venelased Venemaal ei julge kohati enam üldse midagi öelda. Venemaal võib lihtsalt hullumajja sattuda, kui räägid liiga palju.
SS: (vihastades) Oot-oot…
JKR: (külmalt) Vladivostoki räppbänd, kes tegi Putinit mõnitava loo, pandi hullarisse, ja nad said alles poole aasta pärast Amnesty Internationali abil välja.
SS: Ma võin selle peale öelda, et Eesti on ELis, kuid D-terminalis aset leidnud sadism on samuti reaalsus.
(Järgneb tuline vaidlus pronksiöö teemal)
Vene liberaalne poliitik ja kunagine Juštšenko nõuandja Boris Nemtsov ütleb, et Juštšenko on “Ukraina Jeltsin, kes tegi kõik, et Ukraina võiks saada vabaks ja demokraatlikuks riigiks”. Kas nii oli ja miks ta nii ebapopulaarne on, et praegustel valimistel nii alla jäi?
SS: Nad on erinevad isiksused mentaliteedilt, hariduselt, ealt. Jeltsin tegigi ära, Juštšenko mitte. Ja Jeltsini lähtekoht oli nõrgem.
JKR: Jeltsinil oli lihtsam!
SS: Ei olnud! Ta pidi rahustama Nõukogude Liidu varingu tagajärjed, sõjaväe ja KGB!
JKR: Oli küll lihtsam, sest Ukrainas olid paljud Nõukogude Liidu lagunemises pettunud. Juštšenko oli printsipiaalselt vähem autoritaarne kui Jeltsin, kes tõmbas käbedalt demokraatia tagasi. Juštšenko mitte.
SS: Juštšenkol oli päris kõva oma nägemus. Eelkõige venevastasuse kultiveerimine. Ukraina keeles öeldakse “moskal”, mis on halvustavalt moskoviit, nagu ukrainlaste endi kohta “hohol”. Aga “katsap”, nagu nimetavad ukraina rahvuslased venelasi – see on juba midagi “tibla” taolist. Juštšenko neid sõnu ei kasutanud muidugi, aga see oli ta nägemus.
Kas kaotaja suudab oma lüüasaamist tunnistada või jätkub segadus Ukrainas veel pikemat aega? Kas Tõmošenko toob toetajad tänavatele meelt avaldama?
JKR: Kui oranž revolutsioon tekkis, siis olid tõsised valimisvõltsimised. Tõepoolest, Putin käis asja paika panemas, aga praegu polnud tõsiseid rikkumisi.
SS: Ma arvan, et nad kuradid on väsinud juba. Mul on tunne, et jama jätkub, aga uut oranži revolutsiooni ei tule.
JKR: Ma arvan ka, et ei tule, sest need, kes käisid oranži revolutsiooni ajal tänaval, need on pettunud, ega tule meelt avaldama.
Kas Ukraina on tupikus?
SS: Viimase viie aastaga on ta tupikusse jõudnud. Inimeste majanduslik olukord pole parem kui viis aastat tagasi. Kriis lõi Ukrainat kolossaalselt. Neil ei jäägi muud üle, kui Venemaale läheneda, ja seda teeb Janukovitš avalikult ja Tõmošenko poolvarjatult.
Samal ajal on Ülemraada vähem kompetentne kui Riigiduuma. Demokraatia ei tähenda seda, et kõrgharidusega ülekaalulised rahvaasemikud saaksid üksteist raadas tümitada. Seadusloome loeb.
JKR: Minu arust oleks Ukraina siis tupikus, kui Juštšenko oleks lämmatanud demokraatia ja haaranud tõsiselt võimu. Aga ma ei imestaks, kui Janukovitš kõik kraanid kinni keeraks.
SS: Ma ei arva, et ta seda teeb.
JKR: Ma ka loodan, aga see on tõenäolisem kui Tõmošenko või Juštšenko puhul. Venemaa hirm on põhjendatud meie geograafilises situatsioonis. Teatud annus paranoiat on täiesti normaalne sellel laiuskraadil.
SS: Paranoia on hälve teatavasti.
JKR: Ma ütlesin, et teatud annus…
SS: No kas saab olla teatud annus rasedust?
(järgneb trükimusta mittekannatav väitlus)
Mis saab Ukrainaga Janukovitši võimule saades edasi?
SS: Kui vaatame 10–15 aasta perspektiivi, siis ei saa välistada kõige erinevaid stsenaariume, millest üks on selline, et Venemaa, Ukraina ja Valgevene pinnal tuleb..
JKR: ...tuleb taasliit!!
SS: Juku, sa oled provokaator, ma ei öelnud seda. Aga tuleb midagi sarnast, ei tule Nõukogude Liitu, tuleb konföderatsioon, kus käibele tuleb muuhulgas rubla.
JKR: Tänase pika jutu lõpuks saan ma aru, et kui Stadnikov oli Janukovitši poolt ja Tõmošenko vastu, siis mina olin Tõmošenko poolt ja Stadnikovi vastu.
SS: Ei! (protesteerib ägedalt)
JKR: Põhjendus on lihtne. Kui Stadnikov näeb Ukraina tulevikus suurvene elemente, siis mina ei näe. Janukovitši-Tõmošenko valimistulemuste 3% vahe juures loodan, et Julial jätkub julgust, et mitte praegu inimesi tänavale kutsuda, vaid pigem võtta ennast kokku järgmiste valimiste jaoks ja...
SS: …hoida oma jõud konstruktiivse opositsiooni jaoks…
JKR: ...ja kindlasti jääda sellele läänele suunatud teele, millega ta alustas, eks ole, ja millele Juštšenko pani oma oranži revolutsiooniga aluse.
SS: Jah. Ja-jah. Jah.
Ukraina valitsusnõunik: agoonia võib kesta aasta lõpuni
Vaatamata Janukovitši napile võidule presidendivalimistel pole võimutäiuse jõujooned veel sugugi paigas, ütles teisipäeval Rahvusvahelises Kaitseuuringute keskuses rääkinud Ukraina Ukraina asepeaministri nõunik rahvusvahelistes küsimustes Dmytro Kotlyar.
On üsna suur saavutus, et Tõmošenko vahe Janukovitšiga on nii väike. Tõmošenko polnud siiski opositsiooni ühiskandidaat. Janukovitš sai miljon häält vähem kui eelmine kord. 27st valimisringkonnast 17s võitis Tõmošenko ja 10s Janukovitš.
Tõmošenkol on võimalik tulemus vaidlustada. Vahe on 800 000 häält. See omakorda tähendab, et vaidlustada tuleb tulemused 5000 valimisjaoskonnas. Isegi siis hakkab asja arutama mitte Ülemkohus nagu 2004. aastal, vaid Kõrgem Halduskohus. Arvatavalt ei saavuta ta seal edu, sest ta ei kontrolli seda ja vastuvõtt pole kuigi soe.
Rahvusvahelised vaatlejad on öelnud, et valimistel oli kõik seaduslik. Seetõttu ei tule massilisi meeleavaldusi. Kui tuleb, on need lavastatud. Midagi 2004. aasta sarnast ei kordu.
Teine variant on Tõmošenkol survestada Janukovitšit.
Valimistulemused kuulutatakse välja enne 17. veebruari ja pärast seda asub president Janukovitš kiiresti ametisse. Peaminister Tõmošenko vastu võidakse algatada umbusaldushääletus. Selle läbiminemiseks on parlamendis vaja 126 häält, mis Janukovitš kerge vaevaga kokku saab. Kuid see on pool võitu, sest ehkki valitsus jätkab ilma peaministrita, jääb Tõmošenko valitsusjuhiks. Uue valitsuse jaoks on vaja uut koalitsiooni, mis pole sugugi kerge, sest Meie Ukraina pole selles ühel meelel. See võtab aega ja seni jätkab Tõmošenko.
Variant on, et Janukovitš kuulutab välja erakorralised parlamendivalimised, mis muidu toimuksid 2012. aastal. Seda võib teha, kui uut valitsust ei moodustata 60 päeva jooksul pärast Tõmošenko umbusaldamist. Sellegipoolest, kõige varem võimalik aeg parlamendivalimisteks on september 2010, sest 30. mail toimuvad kohalikud valimised. See tähendab, et Tõmošenko püsiks võimu juures aasta lõpuni, sest pärast valimisi võtavad aega ka koalitsiooniläbirääkimised.
Jagatud võim pole hädasti struktuurseid muutusi vajavas riigis kuigi hea variant. Vaja on reforme, et võidelda korruptsiooniga, parandada eelarvepoliitikat, investeerimiskliimat, energiaturvalisust ja palju muud.
Valimised näitasid, et oranž revolutsioon ei toimunud ilmaasjata ja Ukrainas toimib demokraatia kõrgel tasemel.
