Kuus küsimust Vanessa Winshipile
Selle aasta üks võidufoto autoritest Michal Chelbin on öelnud, et väga oluline on valida õige pildistatav. Mis sa arvad, kui oluline on portreefotograafile valida oma subjekte, kellest pilti teha?
See on raskesti tabatav – kellest saab õige subjekt –, nii mõneski mõttes on igaüks õige subjekt. Palju olulisem küsimus on, kas sa oled võimeline avama oma subjekti nii, et ta väljendaks end pildil iseendana.
Mis teeb hea portree sinu jaoks heaks?
Võib-olla on see teatav portreteeritava isiku kestev kohalolek; midagi sellist, mis jääb su mällu püsima. See on seotud ka vaataja võimega end identifitseerida ning subjektiga samastada. Kui ma ise kellestki portreed teen, siis otsin midagi väga-väga lihtsat ja n-ö otsest. Ma ei aja taga viimistletud ja keerukat poseerimist, vaid lihtsat ausat energiate vahetust iseenda ja persooni vahel, kellest ma pilti teen.
Mida sa arvad võidufotost, mis portreteerib 13aastast paraolümplasest ujujat?
Arvan, et see pilt noorest ujujast on peenetundeliselt tehtud õrn kujutis. Jälle – see on väga lihtne pilt, valgus ja värvipalett on õrnad, peened. See ei ole tehtud selle mõttega, et tunda talle kaasa tema puude pärast, aga samas ei soovi fotograaf seda ka varjata.
Usutakse, et hea portree koosneb 85 protsendist psühholoogiast ja 15 protsendist tehnikast. Nõustud sa sellega?
Ma pole selles päris kindel, ehkki loomulikult mängib psühholoogia olulist rolli. Tavalise inimese jaoks ei ole portree pildistamine igapäevane asi, nii et psühholoogia tundmine aitab tal vähemalt natukegi aru saada sellest, mis parasjagu toimumas on.
Samuti on tähtis vallata tehnikat, ent on väga oluline, et tehniline pool ei oleks ülevoolav või vaataja jaoks üleloomulikult palju esil või liiga nähtav.
Kas sa eelistad filmi või digitaalset tehnikat?
Ma ei ole vastu- või pooltargumentide külge naelutatud, palju olulisem on oma töövahendeid tõesti mõista ning kasutada neid võimalikult intelligentsel moel. On öeldud, et ma kasutan ainult filmi. Ma kasutan filmi, sest mulle meeldib selle meetodi füüsilisus ning filmi kasutamise protsess üldse.
Mulle meeldib oma filme ise ilmutada ning seejärel ise oma pilte erineval moel produtseerida – sõltub puhtalt sellest, mis mulle tundub, et konkreetsete kujutistega kõige paremini sobib.
Vahel ma skännin oma filmid sisse ja teen siis digitaalsed väljaprindid, teinekord jälle prindin pimikus negatiividelt otse. See kõik on imeline.
Kes sind inspireerivad?
Olen kõva eri fotograafia žanrite tarbija, sadu aastaid tagasi tehtud piltidest kuni kõige kaasaegsemateni välja, nii kontseptuaalsete kui ka klassikaliste. Nii et minu fotograafide list on pikk ja varieeruv... õnneks võin ma öelda, et ma siiani avastan uusi ja vanu fotograafe, sest maailm on küll suur, aga kui on internet ja uudishimu, siis jälle väga väike.
Pean ilmselt ütlema, et inimesed, kes mind tegelikult kõige rohkem inspireerivad, on need, keda mul on au kohata oma reisidel ja kes lubavad mind oma eludesse, ehk minu subjektid – need suurepärased tavalised ebatavalised inimesed.
Vt ka www.vanessawinship.com
Kes on Vanessa Winship?
- Inglismaa üks tunnustatumaid ning auhinnatumaid tänapäeva (portree- ja dokumentaal-)fotograafe.
- Elanud viimase kümnendi vaheldumisi Türgis ja Inglismaal, viimasel ajal pildistab palju Gruusias.
- 2009 – teine koht, Taylor Wessing Photographic Portrait Prize.
- 2008 – Maailma Pressifoto esikoht portreede kategoorias seeriaga “Portrait Stories” – seeria, millele ta pani hiljem nime “Sweet Nothings” (otseportreed maapiirkondades piirialadel elavatest koolitüdrukutest, kellel vaatamata Kaukaasia konkfliktidele on õigus koolis käia).
- 2008 – Sony World Photography Award – esimene auhind seeria eest “Sweet Nothings”.
- 2008 – Deutsche Börse nominent sama seeriaga.
- 27.–28. märtsil 2010 korraldab koos teise tunnustatud fotograafi, abikaasa George Georgiou’ga workshop’i Riias. Lisainfo www.issp.lv.
