Sade “Soldier Of Love”
Kuigi “nädala plaat” vahest just seda peaks tähendama, on mul keeruline esitleda Sade’i uudisteost kui sündmust. Ta oli ehk jah mitu aastat meie seast ära, aga – käsi südamele – kas oskaksid isegi Sade’i andunud fännid kirjeldada, kuidas täpselt nad lauljatarist puudust tundsid? Kas nad tõepoolest igatsesid temalt midagi uut? Ja mis üldse on “uus” Sade’i mõistes? Ei, ma ei ole keegi, kes oleks võimeline rääkima muutustest tema muusikas. Ma lihtsalt ei suuda end sellisel määral kontsentreerida. Ma püsin eemal, triivin kord natuke neisse lauludesse sisse, siis jälle välja. Ma ei hakka siit midagi armastama, aga ma pean millestki siin lugu. Võib öelda, et Sade pole muusika, milles mind oleks kutsutud osalema. Sõna “interaktiivsus” on maailma loodud kirjeldamaks kõike seda, mida “Soldier Of Love” (ja mitmed Sade’i teised plaadid) ei ole.
Kannatamatuks võime me selles hoolitsetud õhustikus ehk muutuda, kuid agressiivseks pigem mitte. Mitmeti, jah, on Sade omas elutus eatuses kõige selle vastand, mida me rock-muusikana tunneme, kuid teisalt on raske teda vaenlasena käsitleda, kusagilt konfliktiks kütust leida. Pigem olen ma ühtaegu tüdinud ja intrigeeritud. Sade on loonud kõla, mille eesmärk pole midagi avaldada, vaid just vastupidi – varjata. Tema bänd seab sujuvasse ritta ühe klišee teise järel – latino-pop siin, kaanetatud funk seal, lisaks keelpilliläige, mõni põgus päikesekuivatatud kitarr, smuuti-saksofon ja küllaga arranžeeringuid koos hoidvaid säilitusaineid. See poleeritud pop-džäss isegi ei pretendeeri olema “diip” nagu näiteks Sting kohati. Kuid kitš see ka ei ole – ta on liiga kõrgest klassist, liiga jahe ja enesest teadlik, kohati ka päriselt, elegantselt cool. Ja kui ühtäkki kohtad mingit veidigi teistsugust rütmiskeemi – näiteks plaadi mahemilitaarses nimilaulus –, tundub see kõigi siinsete tasapindade taustal justkui Everest.
Sade’i enda hääle looritatud rammestus on eriti ilmekas. Kuulad seda ja saad aru, miks pärast kõiki neid aastaid, rahvusvahelist menu, plaate ja pause nende vahel ei tea tegelikult mitte keegi, kes Sade tegelikult on. Niisiis, mida see kõik varjab? Otsida kusagilt sealt seest mingit saladust, inimlikku räpasust on mõttetu. Seda seal ei ole. Kuid Sade’i laulude puhtuses eneses on midagi perversset. Ja veel kord – ta isegi ei näi märkavat, mida me siin all temalt tahame. 5
