Ood portreekunstile
National Portrait Gallery (NPG) kujutab endast portreežanri austajate majakat Londonis, millest fotohuvilised sellesse linna sattununa kuidagi mööda ei pääse. Galerii kujul ei ole tegemist ülistusega üksnes portreefotole tema mitmetahulisuses, vaid selle žanri kõikvõimalikele väljendusviisidele lisaks fotole. Siin lauldakse – maali ja digitaal se töötluse kõrval – näiteks kiidulaulu biitlitele ja Bowie’le. Praegu on galeriis muu hulgas väljas näitus pealkirjaga “Beatles To Bowie, the 60s exposed”, mille raames on kokku aetud muljetavaldavas koguses ja kvaliteedis portreid muusikutest ning nende imago aluseks olnud kuulsatest kaadritest. Aga ka The Observeri vanaema-fotograafile Jane Bownile, kelle kuulsaimate tööde avaldamata kõrval- ja arhiivikaadrid on parasjagu samuti näha, Cartier- Bressonist ja Samuel Beckettist Björkini.
Inglaste rahvusliku galerii iga-aastaseks oodatud sündmuseks fotograafide seas on kahtlemata portreefotonäitus ja selle aluseks olev puhtalt fotoportreele keskenduv konkurss Taylor Wessing Photographic Portrait Prize. Ihaldusväärsele auhinnale kandideerib igal aastal tuhandeid pilte fotograafidelt kogu maailmast. Koos näitusega välja antavasse kataloogi pääseb neist umbes 60. Parnassile pääs on tõenäoliselt olulisem kui võiduga kaasnev preemiasumma 12 000 naela (üle 200 000 krooni), sest garanteerib võitjale tähelepanu praeguses digiilmas, kus nii paljude nii heade piltnike kokkukeedetud pildimassis kõik üksteist lämmatavad.
Tänavuse auhinna sai aastaid Londoni pesumajaäris tegutsenud Paul Floyd Blake. 40aastaselt, endisest elust tüdinuna, tegi ta tüdruksõbra mahitusel kannapöörde ja suundus fotograafiasse. Tema võidufotol poseerib 2012. aasta paraolümpiaks valmistuv 13aastane ujuja Rosie Bancroft. Pealtnäha foto nagu foto ikka, tüdruk nagu tüdruk ikka. Punane ujumismüts peas, istub ta toolil pärast treeningut tühjas riietusruumis. Alles lähemal vaatlusel selgub pastelsete toonidega pildilt (muide, kõik võidufotod on pildistatud filmile ning enamik neist loomulikus valguses), et tüdrukul on tehisjalg... ning et tema olemuses on midagi, mis on füüsiliselt kohal olevana tajutav.
Vanessa Winshipi, kes sel aastal jäi teiseks, nimetavad korraldajad juba omamoodi “regulaarseks võitjaks”. Winship, kes on küll inglane, aga umbes dekaadi elanud ja pildistanud Musta mere ääres, sai 2008. aastal eriauhinna – Godfrey Argent Awardi parima mustvalge portree eest, veel aasta varem auhinnati teda seeria eest “Sweet Nothings”. Viimasega võitis ta ka Maailma Pressifoto 2008 auhinna portree kategoorias. (Intervjuud Winshipiga loe kõrvalt.)
Lavastusi leiab konkursi näituselt vähe. Hinnatud on fotod, kus ei prevaleeri tehniline külg, vaid meid kõnetavad emotsionaalsed pooltoonid. Ja muidugi – renessanslikke kvaliteete ei suuda konservatiivne London ka 21. sajandil niisama maha matta.
Konkursile on ette heidetud, et žürii valib võidufotosid teatud etteaimatavate subjektide järgi. Tõsi on, et viimaste aastate peaaegu kindlad favoriidid on fotod, millel on kujutatud lapsi või teismelisi. Haavatavas eas maskita olendeid, mitte nagu täiskasvanud, kes armastavad end lavastada. Laps või teismeline oma aimatavas täiskasvanuks olemise soovis on õrn, aga kindel materjal. Žürii liikmed on küll vastu vaielnud – ja ometi võib kindel olla, k e d a näeme järgmise aasta võidunelikus.
Samal ajal dikteerivad inglased täiesti teadlikult – vähemalt Euroopas – portreežanri suunda ja suundumusi. Nii et isegi kui neile midagi ette heita, on nad juba jõudnud ära teha rohkem kui paljud teised nüüdisaegses portreefotos kokku. Nende kreedo on jätkuvalt ühe tuntud fotograafi sõnades: “Foto on saladus saladusest”... Sõnastada võib kõike – aga k õ i k e ei saa lihtsalt.
