Henri Bergson “Naer: essee koomika tähendusest”

Tõlkinud Margus Ott. Ilmamaa, 2009. 152 lk.

Henri Bergson on prantsuse filosoof, kelle sünnist on möödunud 150 aastat, surmastki üksjagu, ning kellelt on eesti keelde tõlgitud juba neljas raamat. Esimesed kolm, autori põhiteosteks loetavad “Loov evolutsioon”, “Essee teadvuse vahetutest andmetest” ja “Aine ja mälu” on läbi loetud neil, keda Bergsoni filosoofia – koondununa põhimõistetesse nagu kestus, mälu, ruum, aru, intuitsioon, eluhoog – innustab. “Naer” on kitsama teemaderingiga: seda saab lugeda ka Bergsoni varem tundmata, võtmesõnadeks on siin koomika, vaimukus, komöödia, nende tingimused ja väljendused.

Teos koosneb kolmest artiklist. Esimene räägib koomikast üldiselt, vormide ja liigutuste koomikast ja koomika levimisjõust. Olulisena võib välja tuua ideed, et naeruga kaasneb tundetus (emotsioon on naeru vaenlane) ja et koomika on elu peale pandud mehaanilisus. Oluline on ka see, et koomika on omane ainult inimesele ja ainult inimlik puude võib mis tahes koomilist elementi luua. Bergson toob ohtralt näiteid prantsuse kirjandusest, enim on kasutatud Molière’i ja Eugène Marin Labiche’i näidendeid. Teises artiklis keskendub Bergson situatsiooni- ja sõnakoomikale. Koomika vormid ja liigutuste koomika jäetakse kõrvale ning filosoof asub koomikat otsima tegudest ja olukordadest. Ta uurib komöödiat lapsepõlvemängude kaudu ja analüüsib eri vodevillivõtteid (kordus, ümberpööramine, jadade interferents). Põgusalt räägib autor irooniast ja huumorist ja toob osava joonega välja nende vastanduse.

Oma viimast artiklit nimetab Bergson neist kolmest tähtsaimaks. Ta uurib koomilisi karaktereid ja karakterkomöödia tingimusi, üritades pihta saada kunsti loomusele ning kunsti ja elu üldisele suhtele. Tema enda sõnadega: “Me lähtusime (kahes esimeses artiklis – K. P.) puhtast metallist ning meie pingutused seisnesid mineraali taasloomises. Aga nüüd me uurime metalli ennast” (lk 87). Bergson alustab juba enne mainimist leidnud väidetega, et komöödia algab jäigastumisega ühiskondliku elu suhtes ning naer on “ühiskondlik rebasekslöömine” (lk 88). Ta toob välja koomika kahetise iseloomu (ta ei kuulu päriselt ei kunsti ega ellu). Ta võrdleb draamat ja komöödiat, räägib automatismist ja hajameelsusest kui komöödia kõrgklassi tunnusest (näiteks don Quijote). Koomilist tegelast kirjeldab tema olemuse teatud joon(t)e groteskne väljavenitatus (siia võiks lisaks lugeda antiik­aja filosoofi Theophrastose raamatut “Inimtüübid”, mis väga tabavalt ja võluvalt koomilisi tüüpe kirjeldab). Teatris on hea naerda küll, aga kunst koorib ühel võii teisel moel paljaks tegelikkuse (vt ka Martin Heidegger “Kunstiteose algupära”) ja naeru analüüsimine ajab kõike muud kui naerma. Sest selle raamatu naer ei ole naljaasi. Rõõmunaerust võib lugeda Bergsoni teistest teostest.