Peter Gabriel “Scratch My Back”
Cover’i-plaate tehakse reeglina lepingutäiteks või ideepuuduse varjamiseks. Et ikka mõni Sinatra või Hendrix või muu hitt. Aga vahel ei lähe nii. Siin näiteks. See on aasta cover’i-plaat, ma ennustan.
Kuidas on võimalik Bowie “Heroes” muuta millekski nii vähebravuurseks ja kammerlikuks? Kuidas on võimalik Paul Simoni “The Boy In The Bubble” kodustada millekski, mis sobiks ideaalselt mõnele Gabrieli esimesest neljast sooloplaadist?
Enamik siinsest materjalist on hoolsa valiku tagajärg, mis on hiljem saanud endise The Durutti Columni liikme John Metcalfe’i orkestriseaded, millel on piisav erinevus tavaettekujutusest rock’i seadmisest keelpilliorkestrile. Pigem on see siin midagi sarnast Erkki-Sven Tüüri tööga Ultima Thule kallal; mitte juba tuntut toestav klassikaliselt seatud helimassiiv, vaid uued horisondid, maailma avardumine.
Ja Gabriel ise ka ei lähe cover’i-plaadi tegija tüüpteed, siin on 12 lugu, millest pooled hoopis noorematelt, pigem indie-maailma tegijailt. Näiteks Elbow’ mahukas “Mirrorball”, Regina Spektori suurejooneline “Apres Moi”, kehtiva Vabariigi Presidendi lemmikbändi Arcade Fire eepos “My Body Is A Cage”, Radioheadi kuskile nii gabriellikku sisekosmosesse hajuv “Street Spirit (Fade Out)”.
Ja muidugi klassika ootamatud esitused, kas või Talking Headsi “Listening Wind” õrna, püüdliku ja abituna ja Lou Reedi “The Power Of The Heart”, kus Gabriel püüab kehastada Reedi ja tema maneere ja teeb seda liigutavalt hästi. Mitte parim lugu, aga liigutuse kõrgpunkt.
Eemalt vaadates on see tüüpiline hiline Gabriel, üle kasvanud progest, funk’ist ja etnoekskurssidest, vanema mehe ühtlases nukras registris muusika, kuid mitte ainult. Just nimelt mitmekesine algmaterjal, millesse samas ei suhtuta liigse pieteeditundega, annab asjale oma väärtuse.
Cover’i-plaati, iseenesest kahtlast žanri, on võimalik rehabiliteerida, tõestab Gabriel siin edukalt. 9
