David Bowie “A Reality Tour”
Ma ei imesta, et see tuur lõppes infarktiga. Seitse aastat tagasi Dublinis kahe novembriõhtuga salvestatud kontsertplaat on tulvil hitte ja uuemaid lugusid segi ja jätab tihti maksimalistliku mulje. Kõike on nagu palju, kõiges minnakse veidi üle piiride. Bowie vaevalt enam kedagi üllatab, samas pole tema kujul tegemist mineviku tolmuse kulla imetleja või eneseparoodiaga, vähemalt sel hetkel oli ta endiselt vormis.
Ja missugune taustabänd: Gerry Leonardi ja Earl Slicki kitarrid, Gail Ann Dorsey massiivne bass ja kõige selle kohal nagu püramiidi tipus hõljumas Mike Garsoni klaver, mis kõlab nii anakronistlikult, et on juba puhas kunst iseeneses.
Või kes ikkagi ütles Bowie kohta, et tegemist on kunstiteosega kahel jalal?
Albumit võib ju pidada pensionikindlustusprojektiks, aga mis sest? 7