Unistus rahulikust rahvuslusest
Mina olen rahvuslane. Mu arust on rahvuslane ennekõike inimene, kes armastab oma kodumaad – no ma tõesti ei tea maailmas paremat kohta kui Eesti.
Keeruline juhtum, kui aga mõelda “rahvusluse” kui mõiste siin ja praegu omaks tunnistanud seltskonnast. Ma ei räägi niivõrd konkreetsetest grupeeringutest, ma räägin sellest, mis välja paistab ja mitmendat korda juba. Mõtlen näiteks vabariigi aastapäeval Vanemuise ees juhtunut.
Ma räägin vihkamisest ja vastandumisest kõigele, mis on seotud riigi ja võimuga. Ma räägin raevukast enesekesksusest, usust rahva äravalitusse. Vihkav rahvuslane on kõige ohtlikum rahvuslane!
Ma võin mõjuda eluvõõra, äraostetu ja liiga leplikuna. Ma ei arva, et valitsus teeb kõike õigesti ja et poliitikute hulgas pole kaabakaid. Ja rahva majanduslik olukord on tõesti vilets. Kuid miskipärast tundub ka hooti populistlikult demagoogitsev Riigikogu opositsioon mõistlikuma seltskonnana kui käratsevad kaikamehed.
Nüüdsete “rahvuslaste” kinnismõteteks on hirmutamine euroga, mille tulekuga olla kaasas 50% devalveerimine; juutide ja vabamüürlaste vandenõud ja maailmavalitsemine, “jewroparlament”; kujutlus valitsusest kui rahva seljas parasiteerivast kambakraatlikust klikest, žongleerimine rahva mõistega, ettekujutuse loomine Eestist kui kapo jälitustegevuse all ägavast ühiskonnast, ja nii edasi.
Ma tean, mida mulle selle peale võiks öelda. Et ma laulan oma tööandja laulu, et ajakirjandus on müüdav, et ma pigistan silma kinni tegelikkuse ees, et minu loo kirjutasid tegelikult kapo töötajad, et ma olen ühes paadis Ansipi ja Kadastiku ning teiste vanade kommaritega, et ma olen maskeeritud juut ja avalik kosmopoliit.
*
Ikkagi, positiivset rahvuslust on vaja, mitte igal võimalikul
hetkel alandatust ja solvatust demonstreerivaid, natslike sugemetega
paranoilisi kaikamehi.
Või olen ma lõplikult lihtsameelne?
