Jäine kunstmuinasjutt

“Lumekuninganna”
Režissöör ja stsenarist Marko Raat.
Osades Helena Merzin, Artur Tedremägi, Egon Nuter, Toomas Suuman, Anni Kreem jt.

Marko Raadi stsenaariumis saab Hans Christian ­Anderseni muinasjutu kuningannast keskealine rikas eneseteadlik surmavalt vähihaige Naine (Helena Merzin), keda lohutab lapi nõid (Toomas Suuman), et vaid külm võib ta päästa. Nõid soovitab Naisel kolida külma suvilasse, aga mitte unustada ka noore poisi sooja verd.

Koolipoiss (Artur ­Tedremägi) läheb Naise juurde jäämaja ehitama, kiindub temasse, ei hooli enam kodust, koolist ega oma tüdrukust. Kahe peategelase suhteid komplitseerib armukade jäämaja ehitusmeister (Egon Nuter). Kättemaksuni viiv armukolmnurk areneb keset lumevälju läbinisti jäätunud suvilas. Ebamaine jää- ja lumemaailm [operaator Marius Matzow ­Gulbrandsen (Norra) ja kunstnikud Jack van Domburg (Norra) ja Eva Maria ­Gramakovski] köidab. Poiss ja Naine ent suhtlevad napis ja argises SMS-likult lamedas dialoogis ja püsivad pikemat aega ühel ja samal noodil. Tegelaste suhetes ei tule ette ka pöördeid. Õieti jääb arusaamatuks, mis siis Poissi selles Naises lummab.

Kõige hämmastavam on, et Raat saavutas seda, et filmi jäine keskkond muutis külmaks ka vaataja. Ei elanud ta kaaasa ei peatselt surevale naisele, ei justkui kirglikult armunud poisile, ei tundnud kaasa kahele poisi ohvrile. Ei tekitanud lembesuhted (mida naine tõrjub) vaatajas ka resignatsiooni.

Kuid ometi oli suudetud luua eriskummaline, lausa füüsiliselt tajutav miinuskraadidega temperatuur, mis ajas külmajudinad peale ka hiljem filmile mõeldes. Atmosfääris on filmi tugevus ja võib loota, et mõnele festivali korraldajale ei jää see ka märkamatuks.

Film seab end üles kui mütoloogiline muinasjutt, mida katkestab eluline realism, ka naturalism. Elu on söömine ja söömine on filmis tähtis. Elu haiseb, aga Naine ei tunne lõhna. Surevale lihale nõuab kavatsuslik kunstmuinasjutt mingit vastandust. Lunastust saaks pakkuda igavene loodus. See on ka filmis olemas, kuid rohkem atmosfäärina.

Raat on lati ambitsioonikalt kõrgele tõstnud ja sihib igavikule. “Maagia, ime, artistlikkus, värskus, ootamatus! Suurem kui elu!” – on Raat õhanud. Just seda igatses ka filmivaataja. Inimene on filmis kohal oma piiratud kehalisuses. Filmist võinuks saada suur kunstiteos, kui seal olnuks rohkem vaimu välgatamas liha vahelt. Praegu on ta nagu brikolaaž, eksootiline lind, kel puudub lennuvõime. Helena Merzini iseenesest ilmeka paljutähendusliku reljeefse näo ja Artur Tedremäe umbse maskuliinse tulemise kokkuviimine lamedas dialoogis ei anna meile igaviku mõõdet, millega rõõmustas noori armastajaid Andersen. Ebaselgeks jääb lapi targast šamaani roll, see ühenduslüli maa ja taeva vahel, mis põiminuks kokku liha ja vaimu.

Kunstmuinasjutt nõuab väljapeetud stiili, mida õigustab ja hingestab autori elufilosoofia. Oscar Wilde ja Antoine de Saint-Exupéry valdasid seda kunstmuinasjutu esteetikat. Kuid see on kirjandus. Alain ­Resnais’ “Möödunud aastal Marienbadis” või Albert Lamorisse’i “Punane õhupall” sobiksid võrdluseks kinost. Stsenaariumi kohta on Raat ise öelnud: “Kuni ei tea ise täpselt, mida tahad, on seda ka võimatu “tellida” kelleltki.” See ongi see nõiaring, millesse “Lumekuninganna” kinni külmus.

Alates 26. veebruarist Tallinna Cinamonis ja CC Plazas ning Tartu Ekraanis.