Mis kool see veel on? Majanduse ja Juhtimise Instituut Ecomen tegutseb Tallinnas ja Ida-Virumaa linnades. Umbes tuhande üliõpilasega erakõrgkooli rektor on majandusteadlane Hanon Barabaner. Keskerakonna liige. Arendusprorektor on Max Kaur, seesama Kaur. Teadagi – Keskerakond.

Hoolekogu juhatuse esimees on Balti laevaremonditehase suuromanik Fjodor Berman. Tegemist on eduka ärijuhiga – sai “Masumurdja 2009” tiitli. Ega Bermangi Keskerakonnast kaugel seisa.

Niisiis on erakõrgkool Ecomen keskerakondlik õppeasutus. See sobib Savisaare “riik riigis” skeemi üpris loogiliselt – oma linnriik, oma politsei, oma meedia, oma kõrgkool…

Ent naaskem Savisaare kõne juurde. Tallinna linnapea pani venekeelsetele üliõpilastele südamele, et nad 1) määratleks oma kodakondsuse ja see peaks olema asukohariigi oma ehk siis Eesti kodakondsus, 2) ilmutaks ühiskondlik-poliitilist aktiivsust. 

Kõne asjaolud ning sündmuste loogika ütlevad, et kaasarääkimise platvorm on Keskerakond.

Kõlaks see tõdemus Isamaaliidu või Reformierakonna seisukohalt, netiavarustes sissisõda pidavatest ahjualustest rääkimata, siis peaks nüüd järgnema karjatus, et Savisaar reedab, müüb ja vahetab Eesti huvisid…, pagan teab kuhu ja mille vastu, aga igatahes reedab.

Kuid olgem empaatilised ja püüdkem kehastuda Kaitsepolitsei ülemkomissarideks.

Kapol on viimase paari aasta kestel olnud mureks fond Russkii Mir. Venekeelne mir on mitmetähenduslik, praegu tähendab see “maailma”, ent ajalooliselt oli selle tähenduseks “kogukond”. Niisiis –  fond Vene maailm/kogukond.

Selle loomisele kirjutas 2007. aastal alla tollane Venemaa president ­Vladimir Putin. Eesmärgiks on rakendada Venemaa huvides “pehmet jõudu”.

Mis on “pehme jõud”? Termini leiutas läinud sajandil Harvardi professor Joseph Nye, kes väidab, et rahvusriikide vägevus ei põhine ainult majandusel ja sõjaväel, vaid samavõrd nende kultuuril, väärtushinnangutel ja moraal­sel autoriteedil. Mida ihaldusväärsemad ja ahvatlevamad need ülejäänud maailma silmis on, seda suuremaid dividende lõigatakse. Nye’l oli silme ees USA eeskuju, ent kindlasti ei saa eitada Prantsusmaa, Saksamaa või näiteks Skandinaavia “pehmet jõudu”.

Pehme jõu muskel Russkii Mir on loonud osakonnad paljudes maailma riikides. Ka Eestis. Asutamiskoosolekul osales Vene Föderatsiooni suursaadik Eestis Nikolai Uspenski. Fondi rahastamine käib Venemaa eelarvest. Ning kui uskuda Kaitsepolitsei ametnikke, siis on fondi Eesti harus tegevateks kunagise N Liidu eriteenistuste ohvitserid. “Pehmed väärtused” ja luuretegevus ei välista üksteist. Või mis luuretegevus – pigem on jutuks ikkagi mõjutustegevus. 

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis pole eestivenelased erakondlikult jalgu alla saanud. Ei ole õnnestunud kultuur­autonoomia saavutamine, ei ole ühiskondlikke liikumisi. Mõned väidavad, et see on Kapo sihikindla töö vili. On kuulda olnud vandenõuteooriaid (eestivene poliitikute suust), et kontseptsiooni “jaga ja valitse” autoriks on Mart Laar. Kuidas ka poleks, aga eestivenelased ei suuda kuidagi organiseeruda.

Sestap tekkiski Kapo analüütikute hinges kuri kahtlus, et Russkii Miri nimelise fondi istutamine meie paesesse pinda pole juhus.

Fakt on see, et Moskva on asunud “kaasmaalasteks” nimetatud inimestega süsteemsemalt tegelema. Võib-olla pole see mureks prantslastele. Võib-olla ka Eesti kaitseministeeriumile, kes on muutunud Brüsselis asuva NATO peakorteri hääletoruks ning kelle vaimne tasand on seetõttu lahkunud kohalikult mättalt kusagile stratosfääri. 

Need, kes kodumättal edasi kükitavad, tunnevad kõhedust.  

Milline on olnud Eesti riigivõimu tegevus nimetatud valdkonnas? 

Jah, oli mingi integratsiooniprogramm, mida edendas vist rahvastikuminister. Aga kas selle põhitegevus oli enne pronksiööd või pärast seda…? Jumal teab. 

Vaatame parem Eesti erakondade ettevõtmisi eestivenelaste kaasamisel. Kas teate mõnda praegust eestivene poliitikut, kes murumütside merest välja küünitaks? Vene poliitik Sergei ­Ivanov oli kunagi reformiierakondlasena Riigikogu liige. Aga pikalt ta koos oravatega ühel oksal ei istunud. Praegu on ta märkamatu sots ning eestivenelaste silmis mängust täiesti väljas. 

On kaks noort vihast meest noorteühingust Avatud Vabariik: Sergei Metlev ja Jevgeni Krištafovitš. Siinkirjutaja saab nende püüdlustest täitsa aru. Aga siinkirjutaja saab (koos käputäie kirjandusloolaste ning ajaloolastega) aru ka Ado Grenzsteini kunagistest püüdlustest. Keskmine eestlane seevastu ei saa Grenzsteinist aru, ning samamoodi ei saa keskmine venelane (vabandust nende üldistuste pärast) aru Krištafovitšist ega Metlevist. Nemad on meie venelaste “grenzsteinid”. Kahtlen, kas nendele saaks panustada sel juhul, kui russkii mir sirutab oma tiivad Euroopa kohal laiali.

Jääb vaid Savisaare juhitud Keskerakond. See on huvitav pilt, mis seal avaneb. Sotsioloog Juhan Kivirähk ütles juba 2004. aastal, et “Keskerakond on mõnes mõttes selline riigi soovitud integratsioonimudel, kus eestlased ja venelased on ühises erakonnas”. 

See oli öeldud Riigikogu valimiste järel, kus Keskerakond riisus Ühendatud Rahvaparteilt (puhtalt venekeelne erakond) kogu koore. 

2009. aasta kohalike omavalitsuste valimise järel sai veelgi enam ilmseks, et Keskerakond pole mitte ainult “roosas kostüümis keskealise Paide daami” erakond, vaid ta on ka noorte eestivenelaste erakond.

Keskerakondlane Olga Sõtnik on kunagi öelnud, et Keskerakonna noortekogu on parim integratsiooniprojekt. Poliitilised ristsed saavad selles projektis osalejad Tallinna linnavalitsuses.

Eesti poliitikud ja ajakirjanikud, kellele on murumüts naelaga pähe kinni löödud, näevad siin tohutut probleemi. Aga võib-olla on see hoopis teatud probleemide lahendus?

Sest mis on alternatiiv? See võib olla Moskvast rahastatud Vene Maailm. Või Öine Vahtkond. 

Pigem on alternatiiviks siiski see, et eestivene noor eliit läheb siit igaveseks ära. Mis oleks valus kaotus, sest palju meil noori inimesi ikka on.

Peaks Savisaar 2011. aasta Riigikogu valimistel edukalt esinema, võime saada esimese(d) vene rahvusest ministri(d), kes on täiskasvanuks saanud juba Eesti Vabariigis. Kas see on Savisaare ajalooline ülesanne? Elame-näeme.