Tere, Epuke!
Kuidas elab kuninglik London City? Sinu issi on nüüd tuuker, sest Eesti on igapidi vee all. Majanduslikult ja üleüldse.
Sulavesi tilgub kodus parketile, lagi on mokas ja tööl panime aknalauale lillepoti asemel ämbri. Need majad ja need katused ehitasime majandustõusu ajal ja nad on kiirustamise nägu.
Eriline sõda käib aga majade räästa all. See on mäng eludega. Enne kui “alpinistid” Narva maanteel katust puhastama jõudsid, kukkus suur jäälahmakas alla. Ohvriks jäi meie juristi Lexus. Nii et maksmisest ei pääse, kindlustuse omavastutus tuleb välja käia. Sinu kodulinna majaomanikud teevad sama linna autoomanikele rahaülekandeid. Niisugune eesti inimeste loll omavaheline sisekäive, ja lõpuks jälle suur tellimus välismaa autojuppidele. Ega ju keegi täna ühtki plekitükki sirgeks taguma ei vaevu.
Majanduses aga, ma ei tea... me jääme ikka pikalt veel vee alla. Ainult mõned kinnisvarafirmad prääksuvad aeg-ajalt, et kusagil olla hind kerkinud, ei tea küll mitmel korteril siis konkreetselt, See on puhas müügi-jutt muidugi.
Mina kardan, et Euroopa Liit peab ükskord kinni maksma Kreeka või Hispaania või mõlemi eelarvepuudujäägi, selleks trükitakse sada miljardit eurot, selline rahamass tekitab inflatsiooni ja meie kõigi laenudele põrutatakse intressi juurde. Näiteks tõuseb Euribor korraks viie protsendi peale. See saab olema üks vahva stressitest. Meile, Eesti ettevõtjatele, majanduskeskkonna tuukritele – Rootsi pankade mittekoosseisulistele töölistele.
Filosoofiliselt pole vee all olekus aga midagi halba. Mul on imelikult selge tunne, ei teagi, kuidas seletada. Kapitalismiga on korras, need asjad, mida on võimalik teha, on tehtud, kulud kokku tõmmatud, triivime vaikselt ja hoolitseme, et vesi suhu ei tuleks. “See where it takes you,” nagu Smirnoffi viina reklaam ütleb.
Võiduelamise hoog on raugenud. Mis asi see oli, kurat võtku, maapind on täis igasugu kola ja kaubalis-rahalisi luhtunud suhteid. Tulebki sukelduda. Vahepeal kumiseb ümberringi justkui vaikus, saab tunnetada, mis teiste “kaasteeliste” hinges toimub. Valin telefoninumbreid, mida mobiilimälus juba ammu enam polnud.
Muuhulgas: kohtasin seda naist, kes su väikevendi Taavetit ja Oskarit beebina ujutas. Ta ütles, et tunneb tööst kirjeldamatut mõnu ja beebide järjekord on ukse taga. Vaat kui “diip” on vesi ja hõljumine...
Nii saab Eestisse juurde uusi tuukreid.
Möödunud aastal mul inimeste jaoks aega polnud, täitsin pead igasugu üldise statistikaga. Kui palju pikem on eesti naise elu võrreldes eesti mehega? Kas maksahaigusesse suremise (ehk padujoomise) poolest oleme pigem Skandinaavia või Vene moodi? Kui eraisikud on 120 miljardit laenu võtnud, siis kui mitmele perele sellest jätkus ja kui paljud tegelikult hädas on? Riigieelarve, õnnetunde indeks ... Igasugu numbreid on ju meeldivalt palju ümberringi.
Ühel hetkel tüdisin sellest sotsiomeetriast ära. Ma tahan vahelduseks elutunnetust. Tahaks teada just üksikute inimeste usku ja võitlust. Näiteks, mida Eesti kohta tegelikult tunneb arst, kes läheb igaveseks välismaale. Ma tahaksin tarkade inimeste intervjuusid lugeda.
Mul oleks tarvis ausalt teada saada, mida sellest afgaanide elust arvab Eesti sõdur, kui ohvitseri juures ei ole. Ma tahaks teada, millisest Eestist unistab naine, keda Ida-Virumaa haiglasse sünnitusele sõidutatakse. Unistan lugeda Herman Simmi veel tabamata abilise mõtteid enne enesetappu. Võib-olla saaks Ekspress Kaia Kanepilt pika intervjuu?
Pööraksin ennast inimeste ja nende lugude poole nagu tuuker erinevate kalade poole.
Ma arvan, et ka Eesti Ekspressi lugejal võib neljapäeva õhtul riigi juttudest päris kõrini olla. Riik, linnapea, minister, abilinnapea... Käisin Laulasmaal Ekspressi rahva seminaril ja ütlesin, et mina soovitaks nüüd inimesi ahvatleda avameelsusele, just nimelt tarku inimesi, kes ei funktsioneeri, vaid elavad. Ja ajakirjanikel oleks moodne mõni lõik ka oma subjektiivset mõtet lisada. Nagu Guardianis.
Me ei saa kinni jääda sinna, kuhu meie ühiskonna kuulsad pidurid on kinni jäänud. Sest lugejale pole enam mingiks uudiseks see, et abilinnapea jälle midagi endale taskusse tegi või ametnikud riigihanke oma sugulastele mängisid. Need on mustvalged jutud, aga inimesed on värvilised kalad. Miks nad nii teevad? Kas arvavad, et varsti on kõik otsas ja süüa jääb ainult plankton?
Muuseas, Epp, pulli sai kolme nädala eest, kui Tarmo Vahter paljastas, et Keskerakonna peasekretär mangus mingi detailplaneeringu eest parteilehele Kesknädal 300 000 krooni! Kohe ametlikult, e-meilis! Kujuta ette, üks punt sai linnas võimule ja küsib nüüd sinu kodulinna planeeringute eest ENDALE pappi? Mismoodi sa sellistest kirjutad? Hapnikupuuduse tunne tuleb. Kesknädal muuseas noist meilidest ei kirjutanudki. Kolmesaja tuhande eest vaikimist. Paras sürr.
Sellised lood siin vee all. Meie elu on värvilisem ja mitmemõõtmelisem. Andekaid inimesi ja järelejätmatut õnneotsingut on tarvis, mitte lihtsalt uut kapitalismitsüklit. Kohtasin presidendi vastuvõtul Andres Mustoneni, Hortus Musicuse juhti. Neid õnnistati tohutu eduga. Iisrael, kogu Lähis-Ida, kontsert kontserdi otsa. Tal on kolm impressaariot mänedžerideks. Ja tööstur Enn Kunila lõi oma Eesti klassikalise kunsti kogu Kunstihoones lahti.
Ise otsustasime suure rühmaga Istanbuli sõita, Arvo Pärdi “Aadama hädaldamise” esiettekandele. On meil ikka suuri tegijaid.
Muuseas, ise sa paberlehte küll ei näe, aga Eesti Ekspress tõi uue formaadi välja. Seekord erakorraliselt näed kogu lehte alates reedest ka pdf-ina võrgus, edaspidi niisama lehte võrgus ära ei anna. Mine kindlasti vaata ja ütle, mis arvad.
Tahaks mõjusat uut hingamist, ja lehe vorm on ju kah osalt sisu. Vee all pole elu vähem värviline kui vee peal.
Ciao siis. Jõle naljakas, ehitusmehed on varahommikul viiekesi ukse taga läbijooksu likvideerimas. Sinu issi on ikka vist väga kõva ähvardaja:)
