Kui ma ütleksin, et tegemist on tänapäeva urbanistliku keskkonna inimsuhteid lahkava psühholoogilise romaaniga, mille teksti on põimitud nimed Lermontov, Hamsun, Harms, Kafka ja, oh õudust! – Derrida – siis oleks see samaväärne hoiatusega seda raamatut mitte kunagi kätte võtta, sest niisugusest kirjandusest on küll. Unustage eelmine lause. Ütleks hoopis, et Filimonov kirjutas satiirilise romaani, kus pilgatakse moodsa inimese kommunikatsiooniviisi. Ta kirjeldab, kuidas me räägime asjadest, millest me tegelikult midagi ei jaga ega ka huvitu, aga me räägime neist ikkagi. Sest nii peab. Ajame intellektuaalset plära. Äranühitud banaalsusi, mis on kõlanud kümned ja sadu kordi juba ülikooli ajal sõpradega õlut ja viina visates. 

Jah… aga ka seda öeldes ei jõua ma Filimonovi romaani iseloomustamisega kuigi kaugele.

Romaanis ei juhtu justkui midagi. Minajutustaja saab kolmel õhtul eri inimestega kokku; juuakse veini ja aetakse juttu, minnakse tülli, aga mitte kirglikult – verd ei lenda. Minategelane vaatab ühe neiu juures külas olles öisel ajal koos temaga pornofilmi, aga rajulist keppi sellele ei järgne. Ei järgne keppi ka sellele, kui jällegi öine taksojuht meelitab ta litsidesse. Ta istub koos litsiga köögis ja joob lihtsalt teed. Ja ei midagi rohkemat! Kuid lugeda seda mitte-midagi-toimumist on huvitav. Kohe väga huvitav. Millises kohas tegelased elavad? See võib olla Tallinn (ainus vihje lk 67: “…seismas minu linna keskaegsete majade treppidel”). 

Võib-olla on see kirjaniku enesepila? Räägib esimene õhtu tuttavatega, teine õhtu sõpradega, kolmas õhtu oma mässulise noorpõlve kaaslastega, aga katarsis ei saabu. Õige tunne tuleb alles siis, kui ta on juhuslikult maandunud mingis täiesti võõras seltskonnas, kus lihtsad inimesed on tulnud kokku selleks, et mängida balalaikat ja klõbistada puulusikaid. Ja peategelane leiab end samuti korraga puulusikaid kui muusikainstrumenti käsitsemas. Pärast seda muutub tema elus kõik. Ying ning yang on tasakaalus, zen’ist ei pea abi otsima.

Loed ja hakkab kuidagi väga lõbus. 

Minu hinnangul on P. I. Filimonov täitsa Mati Undi mõõtu mees. Nagu me teame, Mati Unt oli geenius.