Roy Strider “Minu Mongoolia. Raamat armastusest”
Need “Minu” ja siis miski maailma paik – raamatud näevad välja ilusad. Isegi liiga ilusad. Kaane- ja maketikujundaja Anna Lauk teeb head tööd. Võib-olla liiga head – arvestades sihtgruppi, vist jah, nii peabki, a vähemasti Roy Strideri “Minu Mongoolia” puhul on kaanele peale pandud kuldne pealkiri natuke... mujale suunav. Või siis võib-olla just täpne. Sest armastus ju ikkagi on kuldne, ka siis, kui ta ainult ühes südames on.
Et olla hinnanguline, nagu arvustusele kohane – Strideri raamat on üllatus. See on rohkem kui reisiraamat. No võib-olla see pole päris Hemingway, aga intentsioon natukenegi olla on. Ja see on hea. Raamat on ikkagi tükike metsa, vähemalt kujundlikult, ja need puud peab (intentsiooniga) ikkagi pühitsema.
Ma ei taha siin hinnata Strideri armastuslugu ega ka mitte arvata, milline oleks saanud reis või raamat, kui armastatu poleks koos temaga mongolite maale sattunud. Samamoodi nagu ma ei taha mõistatama hakata, kas võitlus huntide ja januga 21. sajandil oli ikka nii karm kui raamatus kirjas (poisike minus armastab seiklusjuttu, empaatiline siidikäpp minus loeb juhtumise liiga karmiks ja uskumatuks, aga see selleks), samamoodi nagu ka mitte mõistatada, kas autor tõesti smugeldas koera Euroopa Liitu, selleks on see lugu liiga lahe ja mees suuresüdameline ning vapper.
Küll aga tahan ma mõne reaga kokku võtta, et miks siis ikkagi üllatus. Ehk siis – kuigi sõna “postmodernist” kasutamise eest võetakse juba ammu 10 dollarit trahvi, on see raamat vaieldamatult postmodernistlik teos. Poleks uskunud kirjukaanelise “Minu”-seeria raamatu seest säärast žanrivabaduse žongleeringut ja julgust oodata. See raamat on mitu ühes, nimetet armastus- ja seikluslood vahetavad kohad ja astuvad dialoogi nutikalt maad ja inimesi nägeva reisikirjaga, sekka siira mõttepäeviku juppe visates. Ning doseeritud on täpselt. Ehk ainult dialoogi reprodutseerimisest on autor ja toimetaja (Urve Eslas) veidi kiirelt üle libisenud. Aga seegi kehtib ainult dialoogi kohta, mil oli võõrkeeles räägitud originaalis. Võõrkeel ongi vaesem.
Ja kas äkki ongi kõik “Minu” raamatud sellised, et on rohkem, kui kaas lubab? See oleks küll kena. Tuleb lugeda.
