Igatahes, hoolimata oma napist mahust annab “Camus’ surm” sellest prantsuse eksistentsialistlikust mõtlejast üsna uue nurga alt võetud pildi. Camus’ enda raamatuid või suhteliselt väheseid tema kohta ilmunud uurimusi lugedes on tunda vaid selle mehe üks pool: tõsine, elule etteheiteid tegev, läbikukkumishirmus, rahutuses ja nimetus igatsuses vaevlev absurdiinimene. Hansen toob sisse ka Camus’ teise poole. Raamatu tegevus toimub väikeses prantsuse külakeses nimega Lourmarin, kus kirjanik ja mõtleja mõni aasta enne oma surma maja ostis ning veetis seal suure osa oma ajast. Hansen käib Camus’ jälgedes ja proovib ette kujutada tema elu ses lihtsas külakeses, kasutades allikatena küll ka kirjaniku teostes ja eri väljaannetes ilmunud materjali, kuid peamiselt külarahva mälestusi oma kuulsast endisest elanikust, kes vaatamata oma äsja saadud Nobeli preemiale polnud muutunud uhkeks ja iga päev, käies Hotel Ollier’s söömas, kiitis perenaist maitsvate toitude eest. Sellist õndsat külarahu väljendab Hansen oma raamatus kenasti: “Siin tehakse ise veini ja nopitakse oma oliive, kitsejuustu saab alati ja Prantsuse sai ei maksa õieti midagi, nii et enne kui ­arugi saad, on kogu tsiviliseeritud maailma definitsioon sul nina ees” (lk 11). Loomulikult on selle biograafiajupi autor üles noppinud ja oma raamatusse sättinud ka palju Camus’ öeldut-tehtut. Kahe mehe mõtted sulavad orgaaniliseks tervikuks ja raamatuga on kerge kaasa minna.

Kes otsib sellest teosest fakte, saab teada umbes kaks asja: kus ja kuidas see Camus oma elu viimastel aastatel siis elas kah ja kuidas ta surma sai. Kes otsib pigem meeleolu ja mõtte ergutust, võib seda päris palju saada. Ka raamatu keel on ilus. Teose võib kokku võtta lihtsalt: Camus suri ära, õnnetult ja liigvara, ning meie oleme – kasutades kaunist kujundit raamatust – “kurvad nagu pajuurvad” (lk 25).