Pantha Du Prince “Black Noise”
Nime järgi tuleks nagu välja, et Pantha Du Prince on mingi räppimisele kalduv kõvamees. Aga selgub, et on rohkem selline arvutinohik. Nohik võib ka põhimõtteliselt cool olla – kõik sõltub sellest, mis failid tal arvutis juhtuvad olema. Aga Hendrik Weber (selle nime all tunneb teda Saksamaa maksuamet) on paraku selline nohik, kellel ma lubaksin oma arvutit remontida, aga mitte oma meelt lahutada. Samas, mida rohkem nüüd asjale mõelda, siis “Black Noise” ehk polegi mingeid meeli lahutama kavandatud. Ta vahest ongi arvutituunimise viis, mingi helidega optimeerimine, elektrooniline survepesu. Mingi kliiniline ettekirjutus näib olevat öelnud, et praktiliselt iga lugu võiks kesta kuus-seitse minutit, ja nii see ka läheb. Ja see pole ainus selle plaadi valdkond, kus juhus taandub ja voolujooneline seaduspära – kõigi justkui “veidrate” glitch’ide kiuste – maad võtab.
Ma olen igati selle poolt, et masinad võiksid iseendale muusikat ette mängida, aga teisalt ma eriti hästi ei tea, kuidas selliseid asju arvustada või isegi kuulata tuleks. Neil lugudel pole personaalsust, karakterit ega ajalugu. Nende soojus on süüdatud laualambi soojus ja nende intiimsus on sama nagu pärast keskööd mängima jäänud telekal. See on minu poolt keskmisest huvitavam viis öelda, et tegelikult on “Black Noise” üks võrdlemisi tüütu plaat ja taoline ülestunnistus on koht, kus punktid 5 ära antakse ja punkt pannakse.
PS Ah jaa, olen absoluutselt kindel, et Panda Beari lauldud “Stick To My Side” pole nii hea, kui te lootsite.
