Koosolek

Firma koosolekusaal, taustal tahvel. Tegelased kannavad smart casual’i. Teetassid, veepudelid, küpsised, puuviljad. Koosolek on jupp aega kestnud juba. Tehakse vahekokkuvõte, et edasi minna.

Mart: Nii et meie ettepanek on siis...?

Kristi: Sport!

Mart: Ken?

Ken: Jah, minu meelest kah. Mingi aktiivsem, nooruslikum ala.

Kristi: Jah, ja midagi suvist. Mida samas saab kevadel ja sügisel pikalt teha. Ja mis oleks seksikas. Jumala pärast mitte mingi higine nühkimine!

Ken: See võiks olla kuidagi seotud... ee, riigiga.

Mart: Riigiga? Mis mõttes?

Ken: Mai tea, kuidagi võiks olla ju.

Kristi: Riik? Ses mõttes, et, et riik annab võimaluse seda harrastada?

Ken: Kuidagi nii jah.

Mart: Kulge kamoon. Esiteks sport. Ma ei saa sellest aru. Mis mõttes? Kultuur, okei. Heategevus, veel parem! Vaadake Euroopas ringi natuke. Mai saa aru, miks me tahame jalgratast leiutama hakata siin!? Ja teiseks – mingi ala, mis on seotud riigiga? Jumala eest, kuidas saab riik olla mingi spordialaga seotud? Noortesport, okei, tippsport ka, aga ta ei ole ju koolinoor või tippsportlane.

Kristi: Kuidas sa aru ei saa, sport on kehakultuur. On tervislikud eluviisid laiemalt. Saledad ja fit inimesed, puhas seks. Vaata mind.

Mart: Sa oled 25 aastat vana.

Kristi: Mis sa arvad, et ma sündisin selliseks või? Ma käin neli korda nädalas trennis. Trenniga on kõik võimalik.

Ken on selle vaidluse ajal püsti tõusnud, tahvli juurde läinud ja jalgratta joonistanud. Rasvase hüüumärgi taha.

Ken: Palun.

Mart: Mis see on?

Ken: Jalgratas. Vastus.

Kristi: Et ta hakkaks jalgratast sõitma?

Ken: Jah.

Kristi: Unusta ära. Väntab pedaale, äss püsti, higitilk nina otsas, nägu punane. Unusta ära!

Ken: Riik, kohalikud omavalitsused, jalgrattateed. Meil on hea riik, meil on nüüd jalgrattateed, meil saab nüüd ohutult sõita.

Kristi: See on argument. Aga jalgratas ei sobi. Ma olen ka naine, ma ei laseks endast iialgi jalgratta seljas pilti teha. Mis meil jalgrattateel veel teha saab?

Ken: Kepikõndi?

Kristi: Vanamuttidele!

Mart: Rullsuusatada?

Kristi: Ja siis talvel suusatab? Sa mõtle, kuidas SEE fotodel välja näeb? Nina tatine, nägu punane, müts kõrvuni.

Mart tõstab käed.

Ken: Rulluisutamine!

Kristi: Super!

Ken: Ma tean.

Mart: Aga...

Kristi: Ma seletan sulle. Millal sa ise viimati trennis käisid?

Mart: No ma...

Kristi: Pole oluline. Trenn annab hea enesetunde ja hea välimuse. Ja mis on kõige tähtsam – et inimene tunneks ennast hästi ja näeks hea välja. Ja kui inimene tunneb ennast hästi ja näeb hea välja, siis jõuab ta kaugemale. Tal on rohkem jõudu tegutseda, teda respekteeritakse rohkem. Lihtne.

Mart: Okei. See on kõik õige, aga meil on vaja eeskuju, rollimudelit, kes hoiaks üleval ühiskonnas olulisi väärtusi. Ma ei saa aru, miks peaks meie presidendiproua rulluisutama, selle asemel, et tegeleda kultuuriprojektide metseeniks olemise või heategevusega? Oli see Ingrid, mis ta oli, aga ta oli vähemalt teadlane.

Kristi: Mingi tanu-uurija! Põllepits eesti kultuuriruumis! Tule taevas appi!

Ken: Kas sa kujutad Evelini kirjandusmuuseumis ette?

Mart: Noh, ei, aga... saate aru, meil on vaja püsiväärtusi hoida.

Kristi: Džiisas, kes neid põhiväärtusi hoiab, kui kõik sinu moodi laua ääres võdisevad? Palun vabandust, aga ma räägin ausalt.

Ken: Saa aru, need sinu põhiväärtused ei koti mitte kedagi. Kulturnikuid on viis prossa ühiskonnast. Nad ei määra midagi ja nad ei osta midagi.

Mart: Mis see siia puutub?

Kristi: Väga puutub. Unusta ära see põhiseadus ja preambula ükskord ometi. Me oleme Euroopa Liidus, maailm on avatud. Meil on vaja noortele inimestele näidata, kuidas siin maal ellu jääda. Sellel riigil on vaja, et noored jääksid siia, oleksid terved ja jõuaksid tööd teha. Selleks on eeskuju vaja. Mitte mingit põllepitsi näperdada.

Mart: Oot, oot, nüüd sa räägid! Räägi veel!

Kristi: Sinu jaoks on Evelin mingi kana, võib-olla...

Mart: Mis mõttes, ei ole!

Kristi: ... aga ühiskonna jaoks on ta PROUA PRESIDENT! Ja ta hakkab rulluisutama. Paneme ta kõigepealt dieedile ja siis rulluisutama.

Mart: Ja ta on sellega nõus?

Kristi: Muidugi on ta nõus, ta on projektijuht, seda tuleb serveerida kui projekti.

Ken: Projektijuht, jah?

Kristi: No muidugi ju.

Ken: A mis sa arvad, kas talle sellise projekti saaks selgeks teha, et ta ise presidendi ka dieedile paneks?

Autori joonealune märkus: Jah, me elame projektijuhtide ja küünetehnikute maal ja ajal. Kõik näidendi tegelased on välja mõeldud, aga  võib-olla on nad päriselt ka olemas. Või arvavad, et on. Või kui nad teile kedagi meenutavad, siis järelikult nad ka on olemas.