Neerud ja kanad ja umbkeelsus
Ühe Eesti telekanali uudistesaates tehti eksperimenti inimorganitega kaubitsemise teemal. Eks ta valus äri ole. Et kui inimesi sunnib vaesus enda seest midagi maha müüma. Loodetavasti ehk mitte hinge ja südametunnistust. Uudistesaates prooviti, kui lihtne oleks osta inimese neeru.
Tsiteerides entsüklopeediat: “neer (nephros, ren), organismist ainevahetusjääke, liigseid mineraalsooli ja vett kõrvaldav paariline erituselund.”
Uudistesaate reporter üritas inimese neeru osta Balti jaama turult. Lihaletis müüs umbkeelne venelanna. Küsimuse peale inimese neeru kohta vastas müüjanna lahkesti, et saab, ikka saab, kõike saab, on täiesti olemas. Muidugi kujunes see absurdne situatsioon teineteisest möödarääkimise tõttu. Olukord oli küll omal kombel naljakas, kuid tuletas ühtlasi valusalt meelde, et inimestevahelise möödarääkimise põhjuseks ei pruugi alati olla keelebarjäär. Reporter ostis umbes kümne krooni eest ühe neeru ja pakkus seda omakorda müüa inimestele tänaval. Inimesed tänaval aga tuvastasid, et tegu on ikkagi sea neeruga. Sea neer ei tahtnud kaubaks minna.
Üks keskealine daam keeldus neeru ostmisest põhjendusega, et talle neer eriti ei meeldi. Reporteri küsimusele, mida tema siis tahab, vastas daam, et kana. Nojah, kui neeru asemele panna kana, ega siis ülejäänud elu jooksul midagi eriti juua ei saa. Tegelikult pidas see keskealine daam neeru ja kana võrreldes silmas muidugi toidumaterjali, aga mulle meeldis tol hetkel seda olukorda just taolise pilguga vaadata. Püüdsin hoida kangekaelselt kinni oma vaatenurgast. Mis ei pruugi just alati tagada asjadest adekvaatset arusaamist. Aga mõnikord on poeetiline nägemus eluproosast huvitavam. Loodetavasti ei kavatse keegi hinge ja südametunnistuse asemele kana panna. Siis koosneks ülejäänud elu vast puhtalt segase panemisest. Karta võib, et see poleks samuti eriti vaheldusrikas ja sisukas perspektiiv. Telesaates pani sea neeru viimaks üks koer paari ampsuga nahka.
