Necro Strike “Red Is Out”
(Necro Strike)

Ekstreemsetes stiilides viljeldav muusika on põhimõtteliselt täpselt sama nüansirikas kui mis tahes muu žanri muusika, ainult et need nüansid on sedavõrd subtiilsemad, mida ekstreemsem on muusikastiil. Võib arvata, et sedasorti muusika fännajad on oma maitse kujundamisel teinud kas teadlikult või alateadlikult ära rohkem tööd kui “mees tänavalt”.

Mulle meeldib sundimatus, millega kohalikud tegelased kusagil kaugel leiutatud muusikastiili omastanud on. Muidugi mõista käib asja juurde eesti keel. Viimane kõlab valget müra aproksimeeriva instrumentatsiooni taustal nii loomulikult, et ei teki mõtetki, et selle asemel võiks midagi muud olla.

Peaaegu samal ajal välja tulnud kahel ühte auku lajataval plaadil on formaalne klassivahe. Juba vilunud Goresoerd kasutab ulatuslikult taustajõudusid (plaadifirma, esimese ešeloni helimehed ja miksajad, palgatud tekstikirjutaja), lõigates samas kergelt näppu külalis­esinejatega, kelle kaasesitusel kõlavad lood mõjuvad albumil võõrkehadena. On selge, et Viljandi kinos Rubiin (kus on salvestatud Necro Strike’i album) ei saavutata päris sama helikvaliteeti. Goresoerdi Ken ei pruugigi reaalselt olla oluliselt parem trummar kui Necro Strike’i Ringo, kuid tänu paremale produktsioonile kõlab tema mäng märksa võimsamalt ja sellest ning analoogilistest paremustest muude instrumentide saundides on raske mööda vaadata.

Lõppkokkuvõttes otsustab siiski sisu. Kuigi kahe plaadi peale konkurentsitult kõige haaravam lugu on lausa hümni kvaliteeti Goresoerdi “Hauakivid”, mõjub Necro Strike’i debüüt tervikuna märksa sümpaatsemalt, huvitavamalt ja siiramalt. Jõudu! GS 6

NS 8