Talbot “EOS”
Talbot… Jätke see nimi meelde. Mulle jäi, ilma et ma mingeid erilisi pingutusi oleksin teinud. Mõtlesin algul isegi, et ükskõik, ei jäta meelde. Et kah mul asi – mingi Tallinna “down-tempo/experimental/psychedelic” (nii räägib nende MySpace). Aga ei, “EOS” meelest ei läinud, kui mingid ebaolulised minutid välja arvata. Läks hoopis igale poole mujale.
Talboti tuum on tõsiselt doom. Aga on seda õnneks pigem Magma kui Joy Divisioni mõttes. Neis on kiindumust mastaapidesse, nii maistesse kui taevastesse, kuid emotsevat halemeelsust mitte üldse. Nad on ohverdusvalmilt tüütud ja staatilised ja aeglased ja selleks on neil kõik õigused, sest nad kirjeldavad seisundit pärast ekstaasi, pärast maailma lõppu, pärast narkohõllanduse lahtumist. Siin muusikas on vähe põhjust midagi oodata, sest kõige halvem on nagunii juba käes.
Mõnikord on siiski tunne, nagu mäletaks Talboti muusika ka õnnelikumaid aegu enne vikatitega viirastuste aeglaselt lohisevat saabumist – plaadi nimilaul oleks isegi nagu päris psühhedeelia 60ndate vaimus. Aga enamasti on teisiti, süngemini. Tollest nimilaulust kahele poole jäävad kaheksaminutine appikarje “Observer X”, mille esimesed 2.22 on minu jaoks plaadi ehk parim fragment, ja need vastuvaidlematu trummidraiviga 11 minutit, millest moodustub regressiiv-rock nimega “Combat Zen Speech”.
See plaat ehk ei aita teil teie kokteilipidusid lobedamaks muuta, aga hilisem pohmelus on küll tõelisem. Kas te nime jätsite meelde? Just…7
