Haruldused Kunila eelkäijate kogudest
Oli kahekümnendate aastate algus. Saksamaa langes üha sügavamasse kriisi ja mark hakkas üha kiiremini oma väärtust kaotama. “Sakslane peab korraga kaks klaasi õlut tellima, sest parem olevat teine klaas lahtunud õlut juua kui tema eest kahekordset hinda maksta, mis esimese klaasi joomise ajal kerkinud,” kirjeldas toonast olukorda tabavalt üks anekdoot.
Eestlastest ärimehed kasutasid soodsa aja ära, ja sellest ei tõusnud kasu mitte üksnes neile endile. Üks vendadest Puhkidest, Voldemar Puhk ostis 1920. aastal Berliinis Tiergarteni linnaosas maja, kus mais alustas tööd Eesti Vabariigi saatkond. Puhk oli siis Eesti peakonsul, kuid maja ostis ta kui eraisik – Eesti riigil polnud lihtsalt raha. Miljonäridest vennaste kohta ütles rahandusminister lausa, et riigikassa oli tollal Puhkide pintsakutaskus. Karl Ast aga on kirjutanud, et esimest “välislaenu” ei saanud riik mitte Soomest, vaid Puhkidelt – 100 000 rubla kullas.
Veinisõbrad Puhk ja Dix
Tolsamal 1920. aastal läks Voldemar Puhk – kes oli nii kunsti- kui ka kirjandushuviline – üheskoos skulptor Anton Starkopfiga kevadisele väljasõidule Dresdeni lähedale. Lõbusasse seltskonda kuulusid teiste seas noor saksa kunstnik Georg Kind ja mees, kes kuulub 20. sajandi tähtsamate saksa kunstnike hulka – Otto Dix.
Tõenäoliselt sõidu kinni maksnud Puhkile jäi sellest mälestuseks kaks portreejoonistust temast Dixilt ja üks tervet lauaseltskonda kujutav graafiline leht Kindilt. Puhk lasi taiesed hiljem raamida ja lisas tagapapile tolle õhtu kirjelduse: “1. mail 1920 aastal Dresdeni lähedal, Elbe kaldal, Saksimaa Schweizis, Basteil, õhtusöögi ajal tehtud joonistused: 1 ja 3 – DIX’i poolt pliiatsiga blokki lehtedele, kujutat. W. Puhk’i, 2 – GEORG KIND’i poolt, styloga wahale, kujutat. W. Puhk’i jt. Õhtusöögist võtsid osa peale nimetatud Saksa kunstnikkude DIX’i ja KIND’i Eesti kujuraiuja ANTON STARKOPF, nende ridade kirjutaja Woldemar PUHK ja weel üks neiu ja härra (ka Saksa kunstnik), kelle nimed wahepeal ununenud. Joodi palju häid saksa weine.”
Kui Voldemar Puhk 1937. aastal suri, pärandas ta kunstikogu oma vennale Joakimile. Joakim Puhk arreteeriti koos vendadega NKVD poolt augustis 1940 ning hukati 1942. aastal Kirovi vanglas. Tema kunstikogu anti üle ENSV Riiklikule Kunstimuuseumile märtsis 1945, sealhulgas ka Dixi ja Kindi teosed.
Lisaks neile traagilise looga joonistustele kuulub kunstimuuseumile ka üks Dixi aktijoonistus, millel on koguni autori omakäeline pühendus Starkopfile. Kunstiteadlase ja ekspressionismi näituse kuraatori Anu Allikvee sõnul “kinnitab see lähedast tutvust kahe noore kunstniku vahel”. Allikvee arvates sündis teos 1920. aastal, mil Dix oli Dresdenis ning seal viibis ka reisil olev Starkopf.
Dixi aktijoonistus kuulus sõjaeelse Eesti suurima kunstikoguja Alfred Rõude kollektsiooni. Näituse ettevalmistamise käigus selgus, et Eestis ei asu mitte kolm Dixi originaaljoonistust, vaid hoopis rohkem. Nimelt oli Rõudel veel seitse karikatuurset, Dixi laadis joonistust. Nüüd aga on tänu saksa kunstiteadlase Ulrike Lorenzi abile “ülimalt tõenäoline”, et nendegi autor on Dix!
Rõude kunstikogus ei olnud saksa ekspressionism esindatud ainult Dixi töödega, ta omas veel ka Magnus Zelleri ja Kindi teoseid. Mõlemad olid Eesti ja meie kunstiajalooga tihedalt seotud mehed. Kind töötas aastatel 1921–22 kunstikool Pallase graafikaõpetajana ning Zeller jätkas tema tööd Pallases aastatel 1923–24. Zeller oli Tartus viibinud varemgi, sõdurina Saksa okupatsiooni ajal 1918. Dixi kohta olgu veel lisatud, et pärast Konrad Mäe surma 1925. aastal kaalus Pallase õppenõukogu tema kutsumist maaliateljee uueks juhatajaks.
Mööblivabrikandi ebatavaline kunstimaitse
Vähesed teavad, et Eesti tuntud mööblitöösturile Martin Lutherile ja tema abikaasale Francescale kuulus siinsetes oludes ainulaadne kunstikogu. Kui baltlaste kodudes oli esindatud peamiselt alalhoidlik kunst, siis Luthereid huvitas moodne, 20. sajandi alguse saksa graafika. Ja nad oskasid valida – kollektsioon sisaldas Paul Klee, Emil Nolde, Oskar Kokoschka, George Groszi, Egon Schiele jpt kunstnike töid.
“Lutherite graafikakollektsiooni kohta on teada, et initsiatiiv selle kujunemiseks tuli Martin Lutheri kunstilembeliselt abikaasalt. Francesca Luther kogus ka maale,” kirjutab Allikvee näituse kataloogis.
Lutheri perekonnale sai saatuslikuks 1939. aasta ümberasumine. See tähendas nende kunstikogu vähemasti selle osa lõppu, sest Saksamaale nad seda “mandunud kunsti” paraku kaasa võtta ei saanud. Oktoobris 1939 kinkis Martin Luther 61 taiesest koosneva väärtusliku kollektsiooni kunstimuuseumile. Niisamuti kinkis Luther Tallinna Linnamuuseumile hindamatu väärtusega kogu Ficki portselani. Tegemist oli aastatel 1780–1792 Tallinnas tegutsenud Chr. Ficki fajansimanufaktuuri toodanguga, mida tänaseni on säilinud väga vähe.
Luther langetas kinkimisega õige otsuse, sest kolm aastat varem oli Hitleri Saksamaal ekspressionism kui mandunud kunst keelustatud. Muuseumides kõrvaldati ekspressionistlikud teosed ekspositsioonist, müüdi maha või isegi hävitati. Näiteks Ernst Barlachi pronksskulptuurid valati ümber. Mõned ekspressionistid saadeti koonduslaagritesse, teisi prooviti ümber kasvatada. Grosz, Kokoschka, Klee jt olid sunnitud Saksamaalt lahkuma. Dix tõmbus avalikust elust tagasi.
Eestisse jäänud Lutherite kogu aga elas õnnelikult üle järgnenud okupatsioonid ja on nüüd ühes teiste ekspressionistlike taiestega uhkelt eksponeeritud Kadriorus.
Näitus “Pinge. Saksa ekspressionism Eesti Kunstimuuseumi kogust” tutvustab Eesti üht kõige olulisemat väliskunsti kogu. Näitus jääb avatuks kuni 31. oktoobrini 2010.
Pinge Mikkeli muuseumis
Näitus “Pinge. Saksa ekspressionism Eesti Kunstimuuseumi kogust” tutvustab Eesti üht kõige olulisemat väliskunsti kogu. "Ükski teine 20. sajandi modernismi vooludest ei ole Eestis sedavõrd hästi ja rahvusvaheliselt mainekalt esindatud kui Saksa ekspressionism,” hindab Kadrioru kunstimuuseumi direktor Kadi Polli.
