Arvi Tapveri “Apelsin kellavärgis” on hoogne krimka. Mulle tõi selle stiil kohati meelde soome kirjaniku Jari Tervo, just hetkedel, mil kukkusid sellised kuivad vaimukused: “Ta tuli suhteliselt täpselt ja oli suhteliselt kaine. Muidugi – suhteline on suhteline mõiste ka”

(lk 53) või: “Esimene märk, et lehes hakkab sitasti minema, on see, kui kohv muutub tasuliseks ja peldikust kaob paber” (lk 116). Üleüldse leiab siit tabavaid aforisme. Tapver oskab kirjutada küll, pealegi jääb minusugusele võhikule mulje, justkui teaks autor päris hästi, millest ta räägib – meedia, krimi ja poliitika telgitagustes ukerdamine tundub olevat käpas. Tapver oskab ka anda edasi erinevaid kõneviise, näiteks eesti keelt purssiva soomlase juttu. Muidugi soolab ta üle rõvedustega. Ühesõnaga: materjal on hea, samuti käsitööoskus, mis on kirjanikule olulisem, kui praegusel ajal üldiselt arvatakse.

Kahju on aga sellest, et Tapver on tapvalt lohakas. See raamat on hoogsalt, aga ka hooletult ülekäe valmis visatud. Tapveril tundub olevat üsna ükskõik nähtustest nagu interpunktsioon või süntaks – siin pole ta oma ükskõiksuses muidugi üksi. Samuti on autor libisenud üle motiividest või nüanssidest, mille lahti- või edasikirjutamine andnuks loole sügavust, oleks lisanud kerglasele üldtoonile dramaatilist alatooni. Ühel hetkel selgub, et esmapilgul üsna lõdva vaimurandmega peategelane oksendab verd, kuid sinna see motiiv ka jäetakse – tekib küsimus, miks seda ülepea mainida. Pinge ei püsi, kõigub, suikudes aeg-ajalt, et kord jälle ärkvele võpatada ja siis jälle ära vajuda. Nii mõnigi huvitav liin ja tegelane, näiteks ­Catrin, jääb välja arendamata. Kohe raamatu alguses on suure sõnamulli sees lause: “Ajakirjanik ja prost on sünagoogid!” Arvasin, et tegu on ehk mõne inside joke’iga, kuni raamat sai otsa ja ühtegi viidet või põhjendust sõnamullile polnud antud.

Kui Tapveri temperament võimaldaks võtta vähegi rahulikumalt, siis soovitan kirjutada järgmine kord mitte ainult üles, vaid ka läbi. Siis võib tulla tõesti hea raamat, hoogne ja vaimukas.