Kohad, kus kunagi sai tihti käidud jalutamas või lõunat söömas, on nüüd muutunud millekski muuks. Vanalinn on tulvil koledate siltidega kaubandusettevõtteid, mis müüvad põhiliselt alkoholi ja mingit imelikku, suveniirideks hüütavat rämpsu, sadama-ala on nagu tolmuimeja kõht, mis neelab laevalt tulnuid ja ei lasegi neid enam linna, vähemalt rataskäru hankimise ja täislaadimiseni. Neil aladel kõneldakse põhiliselt soome keelt, tihti vene aktsendiga. Mõned poed võtavad vastu eurosid, vähemalt ühes valuutavahetuses müüakse ka õlut. Kõige tipuks on avatud restoran Urho Kaleva Kekkonen ja viinapood Marskin Kulma. Oleks ju lõbus, kui Helsingi sadamas oleks restoran Konstantin Päts ja viinapood Laidoneri Nurgake?

Ei üllata ju kedagi? Ja meie majandusele on sellest paralleelmaailmast ka masu ajal palju kasu!

Aga ma tahaksin asja võtta laiemalt. Ikkagi, kuidas antakse suuri tükke vabariigi pealinnast lahinguta ära mingi kummalise värdkultuuri ja totra äri jaoks? Kas meil vanalinna rüvetamisest kahju pole? Kas sadama ümbruse muutmine monofunktsionaalseks, linlastele mittevajalikuks kaubanduslabürindiks on linnaehituslikult õige ja jätkusuutlik ettevõtmine? Ja just sellise kaubavaliku puhul? Kui ma tahan näiteks mõnd kodumasinat osta, pean ma sõitma Järvele või Rocca al Maresse. Tavaline majatarvete pood on kesklinnas haruldus. Toidupoed spetsialiseeruvad alkoholile, restoranid pippuripihvile.

Kas keegi päästab Tallinna linnasüdame? Kas ei peaks lootma, et Soome alkoholipoliitika ja maksusüsteem kord liberaliseeruvad ja vabastavad naabrite pealinna mõttetust kärudega seltskonnast ja maitsetusest? Oleks juba aeg...