Ometi on pinutäis füürerile lähetatud kirju kättesaadavad olnud juba peaaegu kakskümmend aastat. 1952.–53. aastal töötas julgeolek kirjavahetuse läbi ja enim huvi pakkunud materjal tõlgiti vene keelde. Nende seas ka Balti riikidest Hitlerile saadetu.

Ilmselt lootis julgeolek Hitlerile kirjutanuid üles leida ja karistada. Nii saadeti kõik Eestiga seotud kirjad Tallinna, kuhu need ka jäid. Tõenäoliselt kedagi kinni ei nabitud, sest lõviosa saatjaist olid ju hiljem Saksamaale ümberasunud baltisakslased.

Palju õnne, mein Führer!

Varaseim kiri Hitlerile on aastast 1936. Päev pärast juhi sünnipäeva, 21. aprillil saabus Hitleri erakantseleisse kiri Tallinnast Tatari tänav 25 asunud vaestemajast. Vahemärkusena olgu öeldud, et samas majas on asunud ka Eesti ­Ekspressi toimetus. Hitleri poole pöördus hardas lugupidamises vana lesknaine ­Emilia Blanken.

“Väga austatud Füürer! Saadan Teile südamliku tervituse sünnipäevaks, õnnistagu Teid jumal ja jätkugu tervist pikkadeks aastateks, soovin seda Teile kogu südamest… Ma tahaksin väga Teid näha ja suruda Teil kätt, aga ma olen liiga vaene, et reisi ette võtta, kuid minus tuksub saksa süda, minu kodumaa on Saksamaa, Eestis olen ma tänu ainult oma mehele, nüüd olen lesk.

Lugesin Teie raamatut “Mein Kampf” ja ma mõistan Teie hinge nagu enda oma, olen kindel, et Teie ei naera minu üle. Teie ei loe minu kirja lihtsalt läbi, vaid Teie tunnetate seda südamega, nii nagu mina Teie raamatut.”

Enamik Hitlerile Eestist saadetud õnnitlusi pärineb 1937. aastast. Nii näiteks postitasid Helga, Tamara ja Gertrud aprilli keskel Tallinnast sooja tervituse: “Armas Füürer! Me soovime Sulle palju õnne sünnipäeva puhul ja kõike head uuel eluaastal. Saksa tervitusega Helga, Tamara ja Gertrud.”

Juhile kirjutasid Eestist ka lapsed. Pärnust läks 12. aprillil teele järgmine kiri: “Armas Füürer! Õnnitlen Sind sünnipäeva puhul. Olen rõõmus, et võin Sulle kirjutada. Saksa konsul saadab selle kirja Sulle. Minu nimi on Wolf Thomson, olen 9aastane. Elan Eestis, Pärnu linnas. Olen saksa poiss, aga Eesti alam. Ma tahaksin väga sõita Saksamaale. Palun saada mulle oma foto. Minu isa on pastor ja õpetaja, mul on kaks õde. Palun külasta meid, kui Sul tuleb puhkus.”

Kui tavaliselt anti suurem osa Hitlerile saabunud kirjadest neile vastamata arhiivi, siis mõnele lähetati kantseleist ka vastus. 27. juulil 1937 saadeti tänukiri Tartusse Walter Maydellile: “Lugupeetud härra Maydell! Suure tänulikkusega kinnitan Teile Teie poolt Füürerile lähetatud luuletuse kättesaamist. Saksa tervitusega! I.A.” Vaevalt, et Hitler seda luuletust luges, sest enamikku kirju ta ise ei lugenud. See jäi tema erakantselei tööks.

Skautide palvekiri Hitlerile

21. mail 1937 saabus Berliini omapärane palvekiri Eestist, mis on oma kurioossu­ses tähelepanuväärne ka kümnete tuhandete füürerile saadetud kirjade seas. Riigikantsleri­le adresseeritud kirja saatjaiks olid vennad Wels­weebelid “Kuresaare Malevi Staabi skautid Hunti poegate 4 rühmasd”. Kaks hundipoega koos rühmapealikuga palusid Hitlerilt tema häält.

“Eestis ilmub praegu ajakiri “Film ja Elu”, mis korraldas iludusvõistluse, kes on kõige ilusam naine Eestis. Sellest võistlusest võtab osa ka üks tütarlaps Saaremaalt, Assi on ta nimi, kes on nii noorte kui vanade seas tuntud. Ta lööb kõikjal kaasa, võtab osa kõikidest noorte üritustest ja teeb palju head. [–]Seetõttu soovime me kogu hingest, et Assi Saaremaalt valitaks kõige kaunimaks Eesti naiseks. Meie anname oma hääled Assile ja palume ka Teil, juhul kui Te pole selle vastu, anda samuti oma hääl Assile.

Lisame tema foto, mille järgi saate otsustada, ja samuti hääletussedeli, millele kirjutage Assi nimi ja oma aadress ning saatke see sedel palun “Filmi ja Elu” toimetusse.”

Veebruaris 1937 saatis Hitlerile ­kirja aadlidaam Anna von zur ­Mühlen, kel jätkus julgust isegi füürerit ­õpetada. “Olen 85aastane ja tahan öelda Teile seda, mis mul südamel on: Teie olete, kallis Füürer, tõepoolest jumala ­õnnistatu [–]. Nii meeldiv on kuulda, et Te jumalat austate. Lapselapsed tulid valjuhääldi juurest joostes: “Mamma, Hitler nimetas jälle jumalat!” Ja nüüd tulen oma ­palvega: Ärge öelge ometi “ettemääratus”, kui Te jumalat silmas peate. See on nii inetu vanamoodne sõna ja pole, ka täpne!”

Septembris 1937 kolksatas Hitleri postkasti pugejalik tänukiri Tallinna advokaadilt Oskar Lutzilt. “Tahan tänada Teid, Füürer, Teie kutse eest ­osaleda parteipäeval 1937. aastal. Ma pean ­Teile teatama, füürer, samuti sellest, et need ilusad päevad Nürnbergis tugevdavad minu jõudu ja usku selleks, et anda oma panus saksa rahvuse taassündi sealpool Saksa riiki. Elagu minu ­Füürer!”

Kuigi Riigiarhiivis pole kirju Hitlerile just väga palju, näitavad need siiski vähemasti algul baltisakslaste seas valitsenud soosivat suhtumist füürerisse. Saatuse irooniana sai just Hitlerist hiljem see, kelle tõttu baltisakslased kaotasid oma kodud ja paljud ka elu.