Ta tuli maja nurga tagant poolhüljatud parki, sinises jopes, ühes käes mingi pikendatud näpitsaid meenutav tööriist, teises must prügikott. Astus mudasele murule ja hakkas tööriista abiga maast midagi kotti tõstma. Tore, mõtlesin, et keegi tegeleb lõpuks ometi selle jälkusega, mis lumest välja sulab, kogu see koerasitt ja praht ja suitsukonid.

Kuid mõnda aega tema liikumist murul jälginud, haarasid mind kõhklused. Ta ei näinud just väga süstemaatiline välja. Korjas midagi ja siis jälle liikus edasi samalaadse risustusega territooriumil; ja siis korjas jälle. Selge, et midagi jäi vahele. Võib-olla oli tal prügisorteerimiskäsk peal? Et sõnnik kõigepealt, siis klaastaara, paberiräbalad ja konid, kõik eraldi prügimahuteisse nurga taga?

Aga see vist polnud nii. Bussipeatuse taguse tühermaa korralik koristamine oleks nõudnud ilmselt päevi, aga võib-olla tahtis koristaja näidata, et prahitase nagu vaikselt alaneb, kui ka valikuliselt korjata? Et mõisa köis, las… Või oli lihtsalt kõige tähtsam kuidagi päev õhtusse saada? Koti sai ta täis nii ehk nii.

Robottolmuimejad või -muruniitjad liiguvad ka tihti ebaloogilisi trajektoore mööda, kuid neil on vist vähemalt kuskil mälus plaan, mille järgi liikuda, et kogu pind läbi käia. Selle koristustöötaja liikumises igatahes polnud plaani näha.

*
Mida ma järeldasin? See kojamees teostas reaalelus seda, mida miljonid netikasutajad lakkamatult teevad, siia ja sinna surfates, mitte kuhugi paigale jäädes, mitte kuhugi haakudes ja mitte midagi eriti sügavat toime pannes või järeldades. Vahel ka lihtsalt pidevast tegususest muljet jättes, lohisedes lihtsalt lehekülgede vahel. Jälle üks päev ja juba 1063 sõpra Facebookis, eks?