Eks ole ju teada, et turistidele tahetakse ikka pakkuda kaunist fassaadi, esindusväljakuid ja sümboltähendusega skulptuure. Miks ka mitte. Kui aga pisut kauem süveneda, muutub ka pilk subjektiivsemaks. Tähtsaks saab kogemuse isiklikkus. Nii saabki Erki kunstpostkaartidelt näha Veneetsias pildistatud hotellituba, Strasbourg’is üles võetud konverentsisaali, Pärnus jäädvustatud korterelamut. Mu meelest ei toonita kunstnik fassaadi ja nii-öelda päriselu vastuolu, vaid näitab vaadete paljususe võimalikkust. Oma võlu on mõlemal.

Linnade juurest liikusid mu mõtted inimeste manu. Mitte väga lähedaste inimestega katsume ju ikka viisakuse piirides asju ajada. Näidata fassaadi. Lähedasematele ei häbene me näidata ka mõnd oma nõrgemat külge. Siit see mitmekülgsus siginebki. Kui tunned kedagi isiklikumalt, siis vist saad temast ka paremini aru.

Ma tunnen Erkit juba aastaid. Lühidalt öeldes on tegu valdavalt leebe ja viisaka inimesega. Ühel suvehommikul Paides pärast rokkivat tegevuskunstifestivali ei lubanud turvamees väsinud Erkit Säästumarketisse. Ilmselt kujutas teatrikunstnik turvamehe arvates kauplusele mingit määratlematut ohtu. Ta ei tundnud Erkit absoluutselt.