Haare on tõesti lai. Käiakse läbi Esimene ja Teine maailmasõda, peaaegu kogu 20. sajandi poliitiline ajalugu, mis mõjutab nii Sofka Dolgoruki kui tema arvukate sugulaste kaootilist elukäiku. Lisaks kirjeldab autor ka iseenda ekslemisi teose materjali kokkupanemisel. Selleks reisis ta Peterburi, Krimmi ja Pariisi ning käis mööda vanaema jälgi, kus neid vähegi oli. Kohtumised vanaema kaasaegsetega, sugulaste, armukeste ja järglastega on kirjeldatud sama soojaga kui lehekülg enne vanaema enda kirjapandud mälestuste järgi konstrueeritud aastakümnetetagune hetk.

Zinovieffile andis inspiratsiooni teose kirjutamiseks vanaema päevik, mis koosnes põhiliselt armastuskirjadest ta teisele abikaasale, kuid mille vahele olid pistetud ka muud kirjad ja dokumendid. Autor käsitleb allikaid teatava ettevaatusega: kohati on tunne, et lapselaps pole kindel, kas olla aus või kaitsta oma uuritava au. Ta tunneb vanaemale kaasa tema stabiilsuseta lapsepõlve pärast, on uhke tema söakuse ja kohanemisvõime üle ja püüab siluda tõendeid vanaema kergemeelsetest harjumustest ja jahedast suhtumisest lastesse. Samuti otsib ta põhjusi, miks vene kõrgklassi plikast sai Suurbritannia kommunistliku partei liige.

Mulle vanaema Sofka meeldib. Ta oli haruldane eksemplar. Nagu ütleb raamatuski tsiteeritud Oscar Wilde: “Elamine on maailma haruldasemaid asju – enamik inimesi eksisteerib, ja ongi kõik.” Elavad inimesed loomulikult häirivad eksisteerijaid ja ei saa öelda, et üks siiras ja spontaanne inimeseloom alati kiiduväärseid otsuseid teeks, aga ehk on elus midagi veel lisaks kiitusele, mille poole pürgida. Õnn, armastus, loovus, kirg – või on need juba igandid?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid