Donald Tomberg “Kazimir, Vladimir ja teised”
Donald Tomberg, kes on õppinud teatrit, kirjutanud kinost, liigub kultuuri ja filosoofia radadel, sai hiljuti maha oma ilukirjandusliku debüüdiga “Kazimir, Vladimir ja teised”.
Raamat algab teisest peatükist. See on hea algus, sest see pole algus. On sügis. Kohtuvad Kazimir ja Vladimir, see on ülitähtis ja unustamatu kohtumine nagu kõik nende järgnevadki kokkusaamised selles raamatus. Juhtub unustamatuid asju – Vladimir, kes kannab miinus nelikümmend kuus prille, nuuskab nina. Sestap ei märka ta, et Kazimir kohtumise ajal kaks korda lendu tõuseb, aga sellel polegi tegelaste edaspidise saatuse kujunemisel märkimisväärset rolli.
“Kazimiri ja Vladimirit” lugedes ei saa üle ega ümber võrdlusest Daniil Harmsi ja Konstantin Vaginoviga. Autori armastus vene avangardi vastu on ilmne. Just armastus, mitte jäljendamine. Tombergi stiili iseloomustab absurdi ja fragmentaarsuse kõrval veel eriline helgus ning kohati lausa südantlõhestav empaatia oma tegelaste suhtes. Räägime me siis tudengineiusse armunud nimeta noormehest, hiirte krabistamise eest toolileenile hüppavast Maarja Jakovlevnast, surematuid värsse kirjutavast luuletajast või kastanimunast, kes küll suurema osa romaanist magab, läbi une nohisedes.
Autor on oma teosesse tugevalt sisse kirjutanud enda isiku. Ta arutleb, kuhu romaan võiks välja jõuda, millest ta räägib ja mida armas lugeja võiks siit üldse otsida. Mulle tundub, et otsijatele see romaan nii väga ei sobigi, pigem on see mõeldud leidjatele, elukulguritele, rõõmustajatele. Sest mis muud kui rõõmustada Vladimiri üle, kes kogemata filosoofide kongressile sattudes tahvlile omast arust tavalise metsapildi joonistab, mis aga hiljem hakkab tähistama uut suunda kognitiivses teaduses.
Raamatus armutakse ja uneletakse, otsitakse ja mõtiskletakse ainult unistajale tuttavas maagilises maailmas. Asjade käik ei vaja keerulisi põhjusi. Ei ole tarvis ka loogilisi põhjendusi. Kazimir lendab, sest see on tema jaoks tavaline, Vladimir mängib oravaga malet, sest loomake ju seal teisel pool lauda istub, silmad kui nööbid peas. Kõik on ilus, lihtne ja raamatut lugeda on mõnus. Taustaks ringutada, omatte ümiseda ja koorega kohvi juua. Soovitatavalt akna all päikeselaigus, aga miks mitte ka vannis või näiteks puu otsas. Raamatu lõpuks on kevad käes.
