Lenini pea
Nüüd, pisut enam kui kolm aastat hiljem tuhnin oma vanades fotodes. Aga seda pilti, kus peal see hiiglaslik pea, ma nende seast ei leia. Otsin netist. On Tšitaa linn, on seesama väljak, millel endiselt Lenini nimi, kuid keset väljakut vahib täispikkuses graniitpunane Lenin, tolmumantel üle õla. Kus on pea?
Mõtlen seda, mida ma nii teraselt hindasin. Tuleb välja, et monument Lenini peast asub Burjaatia pealinnas Ulan-Udes. See linn pole küll Tšitaast kaugel, alla tuhande kilomeetri, ent ma pole seal ju kunagi käinud. Ma ei saanud Lenini pead oma silmaga näha. Müstika.
Lenini peaga on huvitavad lood. Kui kooli läksin, siis põrnitses mind ja teisi lapsi 20. keskkooli aula seinal alumiiniumplekist kohrutatud sünge Lenini pea. Rippus ta seal seni, kuni aula 80ndate keskpaiku põlema läks. Pärast põlengut seda pead seinale ei riputatud. Ajad olid vähe lõdvemad, ehk ei nõutud enam. Samas, teises koolis, kus käisin, arvas söakas direktor veel 80ndate lõpulgi, et üks kipsist Lenini pead kujutav bareljeef kooli fuajees ei tee paha. Tema vastas põrnitses haruldaselt pika ninaga kirjanik Gogoli bareljeef. Õige jah, see kool kandis Gogoli nime. Oli see direktori sisim soov või mõne haridusministeeriumi tšinovniku tahtmine, et sel ajal, kui mõnel pool vargsi sinimustvalget lahti rulliti, nii parteitruu liigutus sai tehtud? Ei tea.
Kui järele mõelda, siis pool oma elust veetsin ma koos seltsimees Leniniga. Elasin kesklinnas, mis oli nõukaajal teadupoolest Lenini rajoon, trennis käisin Lenini rajooni spordikoolis, filme vaatasin kinos sõprus, kus ekraani kõrval kella all rippus Lenini tsitaat: “Kõigist kunstidest kõige tähtsam on kinokunst!” Lenini-nimelises Kultuuri- ja spordipalees, rahvakeeli linnahallis, käisin harva. Kord või paar külastasin Leningradi. Aga käes hoidsin Leninit sageli. Arvatavasti väga hellalt, sest igal rahatähel (rublane paberraha välja arvatud) oli kujutatud Lenin, s.t tema pea.
Vaatan vanu pilte paraadidest. Linnavalitsuse hoonel passib Lenin, kõigil on käes Lenin – rahvatantsijatel nelgi taustal Lenin, autobaasimeestel soniga Lenin, kunstiüliõpilastel oma Lenin, kelmikas onkel. Veidrad ajad.
Hea kolleeg Harry Liivrand juhtis kunagi tähelepanu Elmar Kitse loodud Lenini portreele. Selline ärritav, tsipa sadistlik pilk oli sel Leninil. Kunstnik jagas ära inimeselooma tegeliku olemuse ajal, mil soovitatav oli Lenininist laulda: “Meid, lapsi, võtaks ta sülle ja silitaks hellalt pead.” Seda lenini-värki taoti meile ikka kõvasti pähe. Siiani mäletan ta sünniaastat ja -kuupäeva. Ja seda, et noorem vend Dmitri õppis Tartus meditsiini.
Huvitav, et on meeles mälumängus “Kes keda” kõlanud küsimus – mis keeles pidas Lenin kõne Karl Marxi matustel? “Saksa! Prantsuse! Äkki vene!” pakkusid kõiketeadvad staarkilvarid. Õige vastus oli – 12aastaselt ei olnud Lenin veel Lenin, vaid Volodja, ega käinud ta loomulikult Marxi matustel. Volodjast nii palju, et tema nägu ehtis iga oktoobrilapse rinda (ka minu) ning inspireeris mu täditütart ristima üht halli, hiljem tubliks murdjaks osutunud kassi sama nimega.
Alles möödunud suvel avastasin, et üks Lenin veedab nüüd vanaduspäevi Narva kindluse müüri kõrval norutades. Kunagi seisis ta uljalt linna peaväljakul.
Parteikeskkomitee maja ees asunud Tallinna Lenin, kui õieti mäletan, kaotas pea (jälle see pea) ja käe ning sai nii kõmuliseks teoseks Mark Soosaare kaasaegse kunsti muuseumi kollektsioonis.
Kas mitte ei astunud legendaarne Tallinna Lenini mahavõtja Harri Henn mullu suvel Keskerakonda? Astus ju. Aga olgu peale. Tõsi on see, et kuigi me ajudesse nõukaajal hoolikalt Lenini nime graveeriti, kustus ta sealt kohe, kui sai. Enam pole tast suurt midagi kuulda. Või siiski – Eesti suuremaid ja samas vaesemaid riigivõlglasi on tankist Vladimir Lenin, teatas kunagi ärileht.
PS Tean, see kõlab friigilt, aga tahaks näha Volgogradis seisvat maailma suurimat Leninit. Postament 30 meetrit, skulptuur ise 27 meetrit. Kokku 57 meetrit – peaaegu nagu Viru hotell.
