Nüüdseks on miljonid reisil lõksujäänud eurooplased lennujaamades või nende läheduses teinud sedasama – ooda­nud lennutranspordi taastumist peaaegu nädala. Ilmselt olukorda nautimata, sest üldiselt lennujaamadesse elama jääda ei taheta.

Pühapäevane, laisavõitu pealelõuna Euroopa eliitlennujaamas Amsterdamis. Miskit imelikku on lahti, sest pole näha ei maanduvaid ega õhkutõusvaid lennumasinaid. Poed, kohvikud ja muud asutused on avatud nagu ikka, aga mida pole, on kliendid ja tavapärane sagimine. Uniste nägudega sinistes vormirõivastes KLMi stjuardessid istuvad kohvikuterrassil ja rüüpavad häbitult õlleklaasidest. Euroopa õhuruum on praktiliselt suletud, liiklus ei toimi, mis kell asjad liikuma hakkavad, pole selge.

Unetud ööd mööda saatnud ja käega löönud reisijad on enamasti kas rongidele pääsenud või suure surmaga auto üürinud ja minema vuranud. Ülemeremehed on broneerinud kõik saadaolevad numbritoad lennujaama hotellides ja selle lähikonnas.

Paljud hollandlased on lähiümbrusest autodega kohale sõitnud ja pakkunud lõksujäänutele võimalust oma kodudesse ööbima tulla. Schipholi lennujaama lähedastes külades magasid inimesed üle saja aasta rahulikku und, sest puudus lennukite mürin ja taevas sähvivad tuled.

Üritan jutule saada Schipholi infoleti näitsikutega, aga nad on nii hirmul iga küsimuse ees, et kontakt on praktiliselt võimatu.

Päike Madalmaades paistab ja tulbid õitsevad, aga õhus on midagi kahtlast. Kingitus Islandilt, kust pole viimasel ajal muud tulnud kui halbu uudi­seid, ja lennujaamas levivad kuuldused, et ka teised vulkaanid hakkavad varsti purskama ja kriis võib kesta nädalaid, kui mitte kuid.

Saabuvate lendude terminali ees vannub türklasest taksojuht tulist kurja ja nühib auto aknaid nähtamatult tuuleklaasile sadanud tolmust ja tuhast. See on õhus. Ja igal pool. Madalmaades pole mägesid, mis pilvi kinni hoiaks, ja kõik, mis Põhjamere ja Atlandi kohalt tuleb, sajab maha.

Eelmisel õhtul pildistasid asjaarmastajad Hollandis imelikku päikseloojangut ja veripunast taevast. Hommikul oli aga järsku pime, nagu oleks saabunud maailma lõpp. Nagu kaadrid filmist "Stalker” või "2012”. "I hate Iceland,” röögib üks nokastanud briti turist mulle lennujaama all rongi oodates.