“Pimedaks kisub ju,” lausus Maire. “Midagi ei kasva niimoodi puu all. Kõik varjab ära, toas on ka pime.”

“Aga miks sa päris maha ei võta, see könt on ju kole?”

“Aga kes mulle raieluba annab? Ei saa ju.”

Jüri hüüdis, et me eemale läheks, üks suur oks kukkus nätsatusega alla.

*
Vaadates kevadist raiepaanikat – ma ei mõtle siin viljapuude lõikamist –, hakkab mul kõhe. Elurajoon, kus mu kodu on, on ehitatud metsa, kuigi sellest enam palju märke pole. Mõned krundid on täiesti lagedaks tehtud ja sarnanevad samas kandis põllule rajatud arendustega, mõned teised on siiski suuri tammesid säilitanud. Muidugi, igavesest materjalist tammelehtedega on alati tegemist, need ju ei kõdune. Ja aiandusharrastaja jaoks võib olla puude all pime peenraid teha.

Kuid ikkagi, mul on valus vaadata põlispuid, millest saavad agarate majaomanike käe läbi monstrumid. Aeg-ajalt haarab ka keskmist eestlast looduse totaalse ümberkujundamise maania...