Viimsi kirjad: puuraidurite aeg
Ma ei oleks uskunud seda, mida ma nägin. Jüri, üle viiekümne mees, ronis nagu orav Maire aias puu otsas. Alpinisti jalarauad jalas ja pikendusjuhtmega elektrisaag käes, jõudis ta peaaegu puu latva – ja see ei ole just väike puu – ja hakkas saagima. Töö lausa lendas ta käes, oksad kukkusid ja puu kaotas enamiku oma võrast ja poole kõrgusest. Vaade muutus, kuidagi hõre tunne tekkis. Jüri ronis järgmise puu otsa. Jumal, selle võtavad ka maha! Miks, tekkis mul küsimus, ja ma astusin Maire krunti minu omast eraldava võrkaia äärde.
“Pimedaks kisub ju,” lausus Maire. “Midagi ei kasva niimoodi puu all. Kõik varjab ära, toas on ka pime.”
“Aga miks sa päris maha ei võta, see könt on ju kole?”
“Aga kes mulle raieluba annab? Ei saa ju.”
Jüri hüüdis, et me eemale läheks, üks suur oks kukkus nätsatusega alla.
*
Vaadates kevadist raiepaanikat – ma ei mõtle siin
viljapuude lõikamist –, hakkab mul kõhe. Elurajoon, kus mu
kodu on, on ehitatud metsa, kuigi sellest enam palju märke pole.
Mõned krundid on täiesti lagedaks tehtud ja sarnanevad samas kandis
põllule rajatud arendustega, mõned teised on siiski suuri
tammesid säilitanud. Muidugi, igavesest materjalist tammelehtedega on
alati tegemist, need ju ei kõdune. Ja aiandusharrastaja jaoks
võib olla puude all pime peenraid teha.
Kuid ikkagi, mul on valus vaadata põlispuid, millest saavad agarate majaomanike käe läbi monstrumid. Aeg-ajalt haarab ka keskmist eestlast looduse totaalse ümberkujundamise maania...