“Pärast lõpetamist plaanin minna väiksele koolitusele, mis aitaks mul kooli kõrvalt tööd leida. Tegelikult sooviksin juba suvel pisut tööd teha. Õppimises pausi teha ei kavatse, sest kardan, et muidu kaob rutiin ära ja ma ei tahagi enam kunagi edasi õppida.

Oma koolieelistuses pole ma veel kindel, kuid mind huvitaks infotehnoloogia, võõrkeeled või keskkonnakaitse. Need valikud on kujunenud seetõttu, et ITd olen õppinud alates viiendast klassist, mu isa oskab vähemalt üheksat võõrkeelt ning kuna olen elanud suure osa oma elust maal, ümbritsetuna kaunist loodusest, siis sooviksin ma seda keskkonda hoida ja kaitsta.

Tulevikus olen ma ideaalis väikese, kuid eduka ettevõtte omanik, elan ilmselt Eestis, aga suvila asuks Prantsusmaal (see riik on minusse jätnud sügava jälje). Ilmselt oleks mul kaks toredat koera ja töökas mees. Kodune ma olla ei tahaks, aga kui peaksin kunagi lapsed saama, siis ajutiselt võib ju olla.”

Andre Tamm, 19, Tallinna Reaalkool:

“Minu praegune plaan on otse ülikooli minna. Tänu olümpiaadidele olen Tartu ülikoolis juba sees, seega õnneks eksamitega närveerimist ei ole. Saan oma aega kasutada pigem ülikoolivalikule keskendumiseks. Algul oli plaan minna see aasta Ameerikasse õppima, kuid kahjuks ei saanud enda soovitud ülikoolidesse sisse. Seega veedan praegu vähemalt aasta Eestis ning üritan õpilasvahetusprogramme uurida. Üks Ameerika ­eelis oleks see, et oleksin pidanud eriala valima alles teisel õppeaastal. Kui praegu peaksin kohe eriala valima, siis võtaksin õppeaineks arvatavasti informaatika. Üldiselt on ootused ülikooliajale kõrged, kavatsen kogemusest võtta maksimumi! Mis pärast ülikooli saama hakkab, on veel vara öelda. Kindlasti tahaks mingi aja veeta välismaal ja lõpuks Eestisse tagasi tulla.”

Luisa Maria Männilaan, 18, Jakob Westholmi gümnaasium:

“Minu unistus on saada sisearhitektiks. Olen seda juba päris mitu aastat tahtnud. Alguses oleksin tahtnud saada ka veel näitlejaks või psühholoogiks. Nüüd tahangi edasi õppima minna EKAsse sisearhitektuuri. Ma vist ei olegi kordagi mõelnud, et ma pärast gümnaasiumi ülikooli ei läheks. See on tänapäeval justkui loomulik kulg ja ilma kõrghariduseta oleks haridustee väga poolik.

Samas on EKAsse väga suur konkurents – on hirm, et kui ma EKAsse siiski ei saa. Kaalusin ka TTÜsse minekut, et arhitektuuri mingisuguse teise nurga alt õppida. Peast on läbi jooksnud ka mõte minna aastaks välismaale. Hirm on eelkõige teadmatuse ees, mis minust edasi saab. Siiski on alati võimalus ka teisi teid mööda oma sihtmärgini jõuda.”

Rivar Tipp, 19, Pärnu Hansagümnaasium:

“Tõenäoliselt lähen edasi õppima maastikuarhitektuuri. Üritan saada tasuta kohale, aga juhul kui tõesti ei saa, siis tasulisele. Vanematega on olnud juttu, et nad arvatavasti maksavad õppetasu.

Varuvariant on kehakultuur. Kuna ma olen praeguseks üle kümne aasta sporti teinud ja kergejõustikuga tegelenud, siis veel kümne aasta pärast peaks ma olema juba tipus (naerab). Aga kui ma sporti ei tee, siis kavatsen maastikuarhitektina tööl käia ja hästi teenida.”

Helery Harend, 19?, Liivalaia gümnaasium:

“Oma tulevikku näen ma värvilisena ja täis erinevaid võimalusi ja avatud uksi. Plaanis on mul minna Tartu ülikooli. Tartu on linn, mis mulle väga meeldib, ja Tartu ülikool on järelikult õige valik. Seda, mida ma aga õppima lähen, ei ole veel välja mõelnud. Ma tõesti ei julge midagi öelda, sest kõik on veel lahtine. Kindlasti on mul hirme ka. Plaanis on teise linna minek ja iseseisva elu alustamine. Samas on see väga põnev ja sees on ootusärevus.”

Kristina Kartšenja, 19, Audentese Erakool:

“Ma ei oska praegu otseselt vastata, millised on minu tulevikuplaanid. Septembrist on mul kavas Austraaliasse minna, aastaks ajaks. Ülikooli pärast seda. Aasta võtan selleks, et leida suund, mis mind tõsiselt huvitab ja mida ma tõesti tahan. Tahaksin ehk õppida hotelli- ja turismimajandust või siis psühholoogiat. Ma ei ole paljuski veel kindel, ka välismaale tahaks õppima minna. Kõhe on natuke, et mis tulevik toob ja äkki ei saa hakkama. Samas ei koorma ma oma pead väga kaugete küsimustega, ei ela aastaid ette, ei muretse. Tuleb mõelda positiivselt ja mõelda, et kõik läheb hästi.”

Karl-Erik Kotkas, 18, Tallinna Reaalkool:

“Meditsiini õppimine on meil juba perekonnas – enne mind on kolm põlvkonda meditsiinis tegutsenud. Küll aga on probleemiks see, et Tartu ülikoolis on lävend hästi kõrge. Tegelikult mõtlesin, et ma jätaksin aasta vahele, kavatsen endas selgusele jõuda, äkki tahan hoopis kuskile mujale minna. Ma ei ole meditsiinis veel täiesti kindel. Ma tahaksin võib-olla teha tööd ja võib-olla käia ka sõjaväes ära. Ja seal just meditsiiniosakonnas, et sõjaväearstiks õppida. Mingisuguse meditsiinilise põhja saaks sealt kätte. Kui aga jätan aasta vahele ja harjun äkki teenitud rahaga liiga ära, kas ma ikka suudan mõne eksami uuesti pingutada nii, nagu vaja oleks? Siis oleks eesmärk keskenduda vabaks võetud aastal mingile kindlale eksamile, et kindlustada endale riigieelarveline õppekoht.”

Christella-Lovisa Ild, 20, Audentese Erakool:

“Ma arvan, et mu ­tulevik tuleb selline, kui on ette nähtud. Loodetavasti teen tööd, mis on ka minu hobi, ­loodetavasti olen ma õnnelik ja mul on võimalus palju reisida. Nüüd, peale lõpetamist, plaanin septembrist ­minna aastaks Austraaliasse. Seal on noortel hea võimalus tööd teha ning ringi ­reisida. Austraaliasse olen alati unistanud ­minna, ja kui on võimalik, siis miks mitte.

Järgmisest aastast kavatsen ka õppima minna, aga ei ole veel päris kindel, kuhu ja mis eriala, selleks ongi vaja mul aasta mõtlemist, et endas selgusele jõuda.”

Marit Vutt, 19, Viimsi Keskkool:

“Minu edasised plaanid ei ole veel kindlad. Südames kutsub suhtekorralduse ala poole, kuid sellel erialal puuduvad riigieelarvelised kohad ja tasulisele ma ilmselt ei taha. Erinevaid mõtteid on peast läbi käinud palju ja siiani polegi tegelikult suutnud otsustada, mida või kus õppida. Arvatavasti teen otsuse sisseastumiskatsete kohta viimasel hetkel ja senikaua üritan mõelda, mis on kõige huviäratavam eriala.

Viimasel ajal on tuleviku ees tekkinud hirm. Ei teagi täpselt, miks, võib-olla on see rohkem põnevus kui kartus. Ideaalis näen lähitulevikku võimalikult kõrgete eksamitulemustega, sobiva eriala leidmisega ja arvatavasti ka hea ja õpetliku töökohaga.”

Sten Pedari, 19, Arte Gümnaasium:

“Minu arust on ühiskond niivõrd muutlik, et on raske omada kindlat tulevikupilti. Loodan end küll aga näha mulle sobivas ametis, mis oleks piisavalt tasuv, et saaks mõelda ka millalgi pere loomisele. Plaanis on mul kandideerida kahte ülikooli Taanis, kus soovin õppida kas rahvusvahelisi suhteid ja multimeediat või turundusjuhtimist. Eestis on ka mõned erialad, mille vastu huvi tunnen, näiteks reklaam ja imagoloogia ning riigiteadused. Lootused edasi õppimiseks on kõrged, aga ma ei välista ka mõneks ajaks aja maha võtmist ja maailma avastama minemist.”

Ketteri Nõmm, 18, Rocca al Mare Kool:

“Minul on plaanis Inglismaale ülikooli turundust ja ürituste korraldamist õppima minna. Dokumendid on ära saadetud. Üks variant on proovida ka Tartu ülikooli majandusse, kuid seal on riigieelarveline lävend päris kõrge ning võib juhtuda, et mul ei lähe eksamid nii hästi, kui vaja oleks. Inglismaal on aga üliõpilaste laen, mida ei pea kohe tagasi maksma. Alles 25. eluaastast tuleb hakata seda oma palgast tagasi maksma.

Kahju oleks muidugi sellest, et Eesti ja sõbrad jäävad kaugeks. Ka uude keskkonda sulandumine on raske. Muidu aga saaks hea kogemuse. Lisaks saab keele suhu. Kui ma aga Inglismaale lähen, tulen ma kindlasti Eestisse tagasi.”

Heimar Kalpus, 19, Tallinna Reaalkool:

“Kavatsen minna Tartu ülikooli majandust õppima. Teine variant oleks minna Tallinna tehnikaülikooli. See on kindel, et ma jään Eestisse ja õpin siin kohe edasi. Eesmärgid on mul olemas. Inglise keele ja kirjandi pean kokku saama 151 punkti. Keemia, mis aitas ka kaasa, sain 92. Plaan on minna riigieelarvelisele kohale.

Kõige rohkem kardan seda, et ma ei õpi ülikoolis korralikult, et lasen õppimise käest. Aga küll ma hakkama saan.”

Venno Akker, 18, Pärnu Hansagümnaasium:

“Infotehnoloogia on ala, kus, tundub, on praegu võimalik tööd leida. Aga mitte ainult sellepärast ei taha ma seda õppima minna, arvutiga töö istub mulle. Kas Tartusse või siia Pärnusse, veel ei tea. Kõige parem oleks, kui kümne aasta pärast näiteks töötaksingi IT-spetsialistina hea palgaga kohal, teeniksin 20 000 krooni ümber. Ja pere võiks ka kindlasti olla. Ülearu ma ei muretse, kui tahtmist ja viitsimist on, saab ikka kuhugi.”