Phlox “Talu”
Kümnendat tegutsemisaastat tähistav Phlox trügis avangardsest jazz-keldrist laiemale pop-pildile juba eelmise kauamängivaga “Rebimine + voltimine”. Tänavune jätk osutab taas, et nõudlikumal instrumentaalmuusikal on minekut ka väljaspool matuseid ja kammersaale.
Juba avarajast (“Võib-olla dresiiniga”) alates on selge, et Phlox tunneb end peente, vaevatud kunstnikuhingedega samas elevandiluutornis küll koduselt, aga pigem skvotterite kui munkadena — üleoleva eemaldumise asemel ajalik-asjalikust maailmast veavad lõbusad muusikud K. Roots (kitarr), R. Prooso (bass), K. Klein (saksofon), A. Prooso (löökriistad), M. Zilmer (trummid) ja P. Helenurm (klahvpillid) alatasa külla kahtlast, mitte kunagi päris kainet kontingenti, eelistavad eksistentsiaalsele elitarismile krutskiga nalja ning sfääride eeterlikule muusikale trampides tantsimist. Samas on ju Phloxile igiomane akadeemilisele lähenev pühendumus, heitumatus uute väljakutsete ees ning terav trots lihtsamat teed mineku vastu, mis ei luba puristidel neile ka pepsilt vandelväravat näidata. Nad on oma tehnilise täiuslikkuse üle uhked, isegi kui selle üle nalja heidavad (“Istu. Viis”). Nad ei häbene oma bigbändi-juuri isegi neid parafraseerides (“In the Wood”). Laamendagu siis – ehk suudab just “Talu” avangardi eestlasele talutavaks teha. 8
