Siis mõtlesime nõnda. Et kui lõikaks mõlemad oma soengust täiesti suvaliselt salke välja ja jätaks osa salke alles. Ilma mingi korrapärata, kaootiliselt ripnema. Mõtlesime, et nõnda võiks meist päris metsik mulje tekkida. Ja mässumeelne samas, et noh, persse see kord ja korrapära ja korrektsus. Võib-olla mõjunuks me nõnda isegi mõnevõrra ähvardavalt.

Seejärel mõtlesime, et miks piirduda ainult juustega. Et Kristjan lõikaks ära oma vasaku jala ja mina oma parema jala ning Kristjan lõikaks ära oma vasaku käe ja mina oma parema käe. Ja siis ehitaks üheskoos puust piraadilaeva, millele paneks puust rattad alla, ja siis sõidaksime karkudega üle parda hoogu lükates mööda vanalinna tänavaid, mustad pealuuga lipud mastis lehvimas. See vast olnuks uhke ja romantiline vaatepilt.

Siis käis Kristjani pool külas meie ühine klassivend Peeter. Nad jõid köögis viina. Peeter avastas köögilaualt moorapeakoogi. Mis koosneb alumisest ja ülemisest osast nagu hamburger, ainult et kotleti asemel on kahe poole vahel ülimagus kreem. Peeter pani koogi vahele laualt leitud vürtsikilud ja sõi ära. Mõne hetke pärast oksendas ta kogu köögi täis. Kristjan läks WCsse ega saanud seal tuld põlema ja leidis ennast pimedusemaalt.

Nüüd, paar aastat tagasi leidis teatrikunstnik Vadim pärast pidu oma kodus ärgates enda voodi kõrvalt pool siga. Vadim ei osanud absoluutselt arvata, kust see sinna sattunud oli. Seda juttu kuuldes kompasin oma keha üle, et ega ma pole oma vasakut poolt koos südamega küljest lõiganud ja talle kinkinud. Aga ei olnud. Alles olid.