Ärge teadke. Uskuge
Viimasel nädalal on minu tutvusringkonnas olnud palju juttu koolist. Õpilased, aga muidugi ka õpetajad loevad päevi vaheaja alguseni. Keegi töötab pingsalt hea lõputunnistuse nimel. Keegi mõtleb murega sügisele, kui tema laps läheb esimesse klassi. Ning paljud on raevus uute õppekavade peale.
Võin edastada mitme tuttava pedagoogi hinnangu neile – see ei lähe mitte. Miks?
Ajaloo ainekava (ma olen seda ülikoolis ise õppinud, siit ka minu huvi) olla näiteks Eesti vanema ajaloo poole kaldu. Õpilased saavad ohtralt aega Kunda kultuuri kivikirveste, kammkeraamika ja eri kalmetüüpide õppimiseks, ent Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade ampsamiseks jäetakse vaid üks tund. Tähendab, et seda ei ampsata. See jääb kurku kinni.
Ka filoloogid-keeleõpetajad on maininud sarnaseid suundumusi oma aine seisukohalt.
Ajades asja põnevaks ja vandenõuliseks, võiks ma küsida, kas ei taheta selliste õppekavadega tagada meie laste aheldatust koduse pinna külge? Raske on minna Oxfordi või Sorbonne’i õppima, kui su peas möllava Välek-Vibulase kõrvale ei mahu Voltaire.
Oleks vaid see. Lisandub pedagoogilise protsessi lahjendamine – peale trügivad fakultatiivained, kõiksugu majandus-, arvuti- ja meediaõpped, ning seda mata ja füssa ja bioloogia arvelt. Keda sellisel viisil koolitatakse ja milleks teda ette valmistatakse, ei saa enam aru ka vilunud pedagoogid. “Varem pidime kasvatama terviklikku isiksust, nüüd hakkame andma lihtsalt tunde,” võttis asja kokku üks guru.
Tahaks öelda midagi lohutuseks. Ja see kõlab nii – võtkem rahulikult, sest keegi ei tea enam mitte midagi. Kui me ei tea, kui me ei suuda isegi lähitulevikku ennustada, siis kes, ja kuidas üldse, peaks oskama öelda, milliseid teadmisi ning omadusi on meie lastel vaja selles määramatus tulevikus hakkama saamiseks?!
Võtame näiteks elus kaugele jõudnud inimese Anders Fogh Rasmusseni. Kui ma mõni aeg tagasi Balti ajakirjanike grupi koosseisus temaga Brüsselis NATO peakorteris silmast silma istusin, hämmastas mind Rasmusseni suust aeg-ajalt kõlanud fraas “I do believe…”. Ta alustas nii maailmapoliitika põhiküsimustele vastates. “Ma usun”. Mitte “ma tean”.
Võtame meie poliitikute silmatera – euro. Vaadates hiljuti “Foorumis” meie rahandusministri, Eesti Panga presidendi ning kahe majandusteadlase väitlusringi, ei lahkunud minust kordagi tunne, et ka nemad ei tea tegelikult suurt midagi euro tulevikust. Nad võinuks alustada oma juttu Rasmusseni kombel. “Ma usun, et…”
