Kirjanik loeb: Rein Põder “Unustatud”
Rein Põder on üks neid prosaiste, kes vaikselt ja järjekindlalt oma rada kõnnib. Tema kirjanduslik panus jääb aga pahatihti ehk liiga varju. Olukorda võib lausa imeks panna, sest tema värskeim romaan “Unustatud” liigub siinmail keskse mäluproosa hoovuses, asetades oma tegelased Eesti lähiajaloo võtmeliste sündmuste keskele (tegevustik käivitub 1944. aasta sügisel).
Ühelt poolt jätkab Põder sealt, kus ta jäi pooleli oma eelmise romaaniga – 2008 ilmunud teosega “Juba olnud” –, milles oli selgelt nähtav mäletamise ja unustamise teema, mälu kui vahend, mis aitab aja lineaarsele ja seeläbi kuluvale, kulutavale ja lausa kustutavale toimele vastu seista. “Unustatud” haakub omakorda sellise nostalgilise lähtekohaga, kuigi raamatu sündmustik pole “Juba olnud” kombel inimolemist sedavõrd põhjalikult mõtestav, kuivõrd sündmusi ja neist tulenevaid üleelamisi kirjeldav. Seetõttu võib “Unustatud” tunduda “Juba olnud” kõrval lihtsakoelisemana, kuid samas tingis “Juba olnud” filosoofiline püüe ebaühtlase ja kohati umbse poeetilise ruumi, samas kui “Unustatud” liigub selgemini, ühtlasemas tempos, haaravalt ja avaralt, kasutades tuntud ajaloolisi sündmusi ja olukordi, mis muudavad loo jälgimise kergemaks ja süvendavad dramaatilist efekti. Ometi ei puudu siitki mõtisklused mälust: “... fotol oli imeline omadus, see ei muutnud ennast. Nõnda nagu mälusolev, mis aina teiseneb” (lk 80).
“Unustatud” jälgib kolme eestlase – sõdurpoisi, mõtliku ja mõnevõrra lüürilise fotograafi ning kahe tütre ema põgenemist Eestisse rulluva rindejoone eest Euroopa sügavustesse, nende ekslemisi ja üleelamisi ajaloolises kaoses. Stiil on osalt raporteeriv, ülestähendav, teisalt sooja nukrusega kaasaelav. Autoris ühineb mõtlik fatalism (põgenemislugudest tekib teatud sorti juhuste kadalipp) humanistliku hoiakuga, mida aeg-ajalt väljendatakse selgelt ja kõlavalt: “Viha ühe riigi ja maailmakorra vastu ei tohtinud laieneda igale üksikule inimesele, igale üksikule sõjamehele” (lk 197). Nukrast alatoonist hoolimata on lugudes hoogu, aeg-ajalt esineb muidugi hingetõmbehetki. Igatahes suudab Põder luua poeetilise ruumi, milles meelenukrus põimub põnevusega, oma rolli mängib juhuste kokku- ja lahkulangevus ning olemas on ka mõnevõrra üllatav lõpp, mis võib mõnele maitsele tunduda liiga magus, aga paljudele ehk siiski kergendust pakkuv. Liigutav raamat.
