“Ludus tonalises” sisaldub kontsentreeritult kõik see, mis teistes Laretei raamatutes on pikemalt (kuid mitte sugugi nüansseeritumalt) seletatud. Tundub, et vanadaam on “Ludus tonalist” kirjutanud selle kadestamisväärse selgusega, mida nooremad autorid ei oska või ei saa endale lubada – Lareteil pole enam midagi kaotada ning ta võib lubada endale rahu ja ausust. Ehk vaid Eesti-sidemeist ja abielust Ingmar Bergmaniga saab rohkem aimu autobiograafiast “Otsekui tõlkes” – muus osas võib aga “Ludus tonalis” olla ainus Käbi Laretei raamat, mida te vajate (lisaks artiklikogule “Esseed muusikast”, kui olete klassikalise muusika sügavam sõber).

Raamat koosneb hetkedest, mida ei piira kronoloogia, vaid seob kokku mingi kõrgem sümmeetria – lihtsalt see, mis parasjagu tundub oluline. Peategelasi – ekstsentrilist Ameerika abielupaari Clay ja Eva Cossi – on Laretei maininud ka varasemates teostes, jättes aga tollal enda teada nende suhte põnevaima nüansi. Ettepanek, mille Clay ja Eva Käbile tegid, võtaks ehk praegugi jalad nõrgaks, ent liiati aastal 1972. Ent eelkõige võttis ja võtaks nõrgaks nende inimeste heasoovlikkus ja suuremeelsus.

“Ludus tonalises” hõljuvad valitud palad kontsertpianisti hinge- ja argielust – unetus ja üksindus maailma uhkeimates hotellisviitides; paanika, kui kontserdi ajal noot ununeb; süümepiinad, et laste jaoks ei jätku aega. Peamiselt leidub siin aga valu kadunud aegade ja inimeste pärast. Väga paljud stseenid, mida autor kirjeldab, nagu ka enamik inimestest, on jäädavalt kadunud.

“Dirigent tõstab taktikepi. Brahmsi kontserdi juhatavad sisse metsasarvehelid. Minu osa algab teisest taktist. Lained löövad üle pea kokku. Nüüd ei eksisteeri enam midagi muud. Ma olen keset muusikat. Ujun lainetel, see on embus, ülim teadlikkus ja õnn, mis tuleb sellest, et sa ei taha midagi, ei tee midagi, ei mõtle midagi. Ainult lased sel kõigel sündida” (lk 37).

PS Kümme punkti kujunduse eest! Elegantsed mustvalged fotod on haruldane vaheldus peaaegu iga raamatu vahele topitud pingestamata plõksudele.