Toortoiduga vähi vastu: 30 muna hommikusöögiks
“Kõigepealt läks vasak kõrv lukku. Mõtlesime arstiga, et on kõrvapõletik. Pea ei valutanud, mingeid erilisi sümptomeid tähele ei pannud.
Aasta oli siis 2006, olin 30aastane. Aga asi kõrvaga süvenes, see kurdistus ühel hetkel juba väga kiire tempoga.
Teisel korral arsti kabinetist väljudes oli vastuoluline tunne, et nüüd alles elu algab. Ajukasvaja, mis kõrva peale surus, oli küll healoomuline, aga ka kaugele lastud healoomuline kasvaja võib olla eluohtlik. Või kui operatsioon ei õnnestu…
Edasi läks nagu filmis. Hakkasin hirmutult eksperimenteerima. Tööl küsiti, kas laieneme Lätti. Laieneme! Kas võtame uusi inimesi juurde? Võtame muidugi. Suhtel, mis enam ei töötanud, lasin südamerahuga ära lõppeda. Otsused tulid kergesti. Tööl, isiklikes asjades, kõiges! Pool aastat oli elu väga raju. Töö kõrvalt pidutsesin metsikult. Elasin teadmisega, et iga päev on kingitus.
Vanematele ja sõpradele rääkisin, et asi ei ole nii hull. Olin muretu olemisega, kuigi esimesel kuul kogesin nõrkushetki.
Kummaline tunne oli, nagu ma oleks olnud selleks valmis. Olen õppinud terapeudiks ja mingi aeg tundsin imelikul kombel erilist huvi kasvajate ja muude eluohtlike haiguste vastu. Tellisin internetist raamatuid, uurisin tõsiselt ja süvitsi. Kõik me mõtleme vahel lolle mõtteid. Tookord raamatuid uurides mängisin mõttega, et põnev oleks neid teadmisi enda peal proovida. Peaasi, et ei oleks haigus kuskil nõmedas kohas, näiteks eesnäärmes. Mäletan end mõtlemas, et ajukasvaja oleks, kuidas öeldagi...piisavalt stiilne. Sellised täiesti irratsionaalsed mõtted. Tagantjärgi tekitab judinaid. Aga usun, et kõikidel inimestel on sekundi murdosakski pähe karanud vähem või rohkem hullumeelseid mõtteid. Ette rutates ütlen, et mõistan nüüd, kui hoolikalt peab mõtteid valima. Nad võivad materialiseeruda.
“Uudise” saingi terapeudi väljaõppe viimaste sessioonide ajal.
Enne kui traditsioonilise arsti juurde läksin, uurisin omapäi alternatiivseid võimalusi. Tundus võõras mitte võtta vastutust oma tervise eest. Uurisin organismi toimemehhanisme. Lugesin, lugesin. Internetist leidsin Ameerika arsti Aajonus Vonderplanitzi, kes on toorelt toitumise abil ravinud rasket haigust põdevaist inimestest terveks ligi 90 protsenti. Helistasin talle Ameerikasse. Vastas, aga hääl torus ütles, et on parasjagu kodust Californias lahkumas. Mõne nädala pärast on ta Bangkokis. Küsisin, kas võin tulla Bangkokki – “Okei, tule!” Kohtusime seal. Oma hotellitoas tegi ta mu silmapõhjast suurendatud foto. Selle põhjal ütles, mis organismil viga on ja mida ta täpselt vajab. Määras mulle isikliku dieedi, kõik.
Dieet nägi välja selline: 30 toorest muna ja selleri-peterselli mahl hommikuks, siis pastöriseerimata või (ühest talust tõin nädalas 30 liitrit piima ja tegin ise võid, sõin ära ligi kilo võid nädalas). Õhtuks 300–400 grammi toorest liha – veist, kalkunit, kana, kala. Ja enne magamaminekut isetehtud hapupiim-piim.
Kell kolm päeval sõin alati ühe greibi. Dieedi alguses sai sellest päeva meeldivaim osa!
Paar nädalat pidasin prooviks seda dieeti. Aga jätsin siis mõneks ajaks asja sinnapaika. Toitusin tervislikult (midagi taime- ja toore toitumise vahepealset), aga paleoliitikumi dieedist, nagu seda stiili nimetatakse, oli asi ikka kaugel. Ka alkoholist ei öelnud ära, kõrvaltvaatajale võisin tunduda pigem elupõletajana.
Usun, et minu ravi seisabki kahel vaalal. Üks vaal on seesama dieet – kuigi tõsisemalt asusin sellega tegelema alles hiljem. Teiseks Ladina-Ameerikas šamanistliku Ayahuas ca rituaali kogemus, mille ma tegin läbi kuu pärast Bangkokis käimist. See kuulub siiani minu elu tipp-5 sündmuste hulka. Seaduslik on see ainult Ladina-Ameerikas, aga rekreatsioonilistel eesmärkidel ei tehta seda kunagi. Hallutsinogeen se iidse joogi abil saab inimene – oled sa näinud filmi “Blueberry”? No vot, seal on üks stseen – inimene saab peaaegu iseenda rakkude sisse minna… Selline kogemus, mis avardab ja mida ma siiamaani mingis mõttes kogen. Kuna lääne ühiskonnas on džunglist pärit hallutsinogeenid keelatud, siis sellest palju ei räägita.
Ühe sõbra ratsionaalne mõtteviis langes pärast seda kokku, aga ta pole kunagi olnud nii õnnelik.
Igatahes pärast Brasiiliat olin ma nii pauku täis, et arvasin, et nüüd on kõik võimalik! Ma tean nüüd, kuidas end ravida.
Mõtlesin, et kui mõtteid on võimalik materialiseerida, prooviks siis seda juba teadlikult teha. Mida ma endale võiks soovida? Mõtlesin, et katsetaks rahaga. Ei läinud kaht päeva mööda, kui tuli äripartner ja kinkis mulle 100 000. Ütles, et meil oli hea aasta. Äkki sooviks siis juba midagi veel? Mida ma kõige rohkem tahaksin? Olin mõnda aega olnud üksi, sooviks endale uut suhet. Mõtlesin, kas on kedagi, keda ma oma tuttavatest võiksin kaaslaseks tahta – oli üks tüdruk, kellega ma olin töö asjus kohtunud...
Nädal hiljem olin BonBonis peol ja enne peo lõppu nägin WC-järjekorras sedasama tütarlast! Astusin ligi ja viisin ta tantsima. Esimese tantsu ajal sain aru, et selle naisega tahan ma saada lapsi.
Sellega lõppes ühtlasi pidutsemise periood.
Järgmise lonksu alkoholi jõin uuesti aasta aega hiljem, koos naisega vahuveini – sünnituse esilekutsumiseks. Praegu on meil kaks väikest last. Me ei arva, et lapse saamine sellises olukorras oleks kuidagi vastutustundetu. Vastupidi, tundsin lausa kohustust elada. Naine oli algusest peale kõigega kursis.
Edasi läks kõik ülesmäge. Kuigi tundsin end surelikuna, kadus hirm isegi tulevikku suunatud suurte otsuste ees. Asusin majaehitust planeerima…
Aga siis tuletas kasvaja end uuesti meelde. Külmad ilmad ja vastu näonärvi toetav kasvaja viisid asja nii kaugele, et jäin ühest näopoolest halvatuks.
See hirmutas täiesti ära.
Võtsin dieedi uuesti käsile – nii ekstreemselt polnud ma seda kunagi teinud. Sõin ainult seda, mida arst ette nägi. Algus oli karm. Õhtuti sain varieerida – kordamööda kana-, veise-, sea-, kalkuniliha, toorelt. Me ei teadvusta, kui palju on meie ümber toitu. Lõhnad, reklaamid. Kohvikud, restoranid, kõik tuli ära unustada. Lõpuks kõnnid tänaval ja näed igal pool jäätise- või leivareklaami. Minule sümboliseerisid nad minu elu külge kippumist.
Kasvaja peatus jälle.
Praeguseks ei ole ma käinud ühelgi operatsioonil ega saanud kemoteraapiat. Õnneks on mul normaalne arst, ta suhtub minu initsiatiivi mõistvalt. Iga poole aasta tagant käin tema juures kontrollis.
Miks ma seda kõike räägin? Mul on natuke omakasu ka mängus. Muidugi ma ei tea, mis täpselt aitas kasvajal peatuda – eneseusk, dieet, dieet koos rituaalidega, lihtsalt juhus? Aga mul on tunne, et eri inimeste lugudest sünnib julgus. Ja julgusest vastutus. Nii palju, kui ma olen kohanud nende aastate jooksul teisi kasvajatega võitlevaid inimesi – nendest kahest asjast pole kunagi küll.”
* Mehe nimi on tema palvel muudetud.
Mis aineid jääb sellise menüü puhul puudu?
Tervise ja Arengu Instituudi (TAI) toiduspetsialist Tagli Pitsi:
? Tooretest munavalgetest saab väga suure koguse avidiini, mis vähendab vitamiini biotiin omastamist organismis.
? C-vitamiini võib mahlast ja greibist saada siiski piisava koguse.
? Kui petersellimahla asemel oleksid menüüs juurikad, saaks sellise toore toidu tarbija kiudaineid natuke rohkem. Praegu jääb kiudaineid kindlasti puudu.
? Mida veel puudu jääb, on magneesium ja vask. Võib-olla petersellimahl neid sisaldab, ja kui juuakse sellisel juhul rohkem mahla, pole ehk puudujääk nii suur.
? Väga palju saab organism valke ja rasvu, eriti küllastunud rasvhappeid ja kolesterooli.
? Kui kala ei söödaks, vaid ainult liha, jääks puudu D-vitamiinist. Õli sisaldab E-vitamiini, kui seda omakorda ei kasutata, ei saa organism ka E-vitamiini.
? Siia juurde tuleb lisaks toore liha söömise ohutus.
15 protsenti ajukasvajatest alla 30aastastel
? TAI vähiregistri järgi diagnoositakse Eestis 80–90 peaaju ja kesknärvisüsteemi pahaloomuliste kasvajate esmasjuhtu aastas.
? Neist ligikaudu 15 protsenti tuvastatakse alla 30aastastel.
? Healoomulisi kasvajaid diagnoositakse aastas 90–100, neist alla 30aastastel umbes viis protsenti.
