Tanel Toomi meistriklassid

Edu võti on töö, töö ja veelkord töö, kinnitab tudengi-Oscari võitja, maailma tippude käe all treenitud Eesti filmitegija Tanel Toom eksklusiivintervjuus Margit Tõnsonile.

Kas sa läksid Londonisse õppima ja kogemusi omandama osalt ka sellepärast, et Eestis on maru lihtne staariks saada ja lagi tuleb hirmus kähku kätte? Ja sealt edasi ei pingutata eriti, mugandutakse ja minnakse laisaks?

Eks ma ikka enda pärast Inglismaale tulin ja nii lihtne see oligi. Öeldakse, et kui soovid mingis mängus paremaks saada, siis pead mängima endast tugevama vastasega. Samamoodi toimib ka keskkond, kus palju võimekaid inimesi annavad endast viimast. Kiusatusele ennast lõdvaks lasta ei jäeta lihtsalt aega.
Ei usu, et ma oleks Eestis mingi lae saavutanud või veel vähem staar olnud. Eestis filmitegemisega on selline naljakas olukord. Ühest küljest tehakse filme vähe ja sellest võiks eeldada, et võimalust oma filmi teha on väga raske saada. Samas on filmitegijaid piisavalt vähe, et filmini jõuda on tunduvalt kergem kui näiteks Inglismaal. Siin on olukord karmim ja liigutama peab end rohkem, kiiremini ja ei tohi rahulolusse marineerima jääda. Tahtjaid ja CV’dega lehvitajaid on meeletult, konkurents on kümnetes kordades suurem ja kuhugi jõudmiseks peab ka kordades rohkem pingutama - kvaliteet tõuseb ja lagi nihkub veelgi kõrgemale. Nii see peakski olema.
See madalalaesus ja tunne, et meil siin Eestis ei pingutata piisavalt, tulenebki ju ainult sellest, et konkurentsi lihtsalt pole. Eestlane ei ole ju tegelikult loomult laisk! Külakeskkond ja konkurentsi puudumine tekitab aga olukorra, kus lihtsalt ei pea väga vaeva nägema. Ja eestlane on ökonoomne - kui pingutamiseks pole vajadust, siis miks peaks?
Alustuseks tuleks eelkõige endale kõrgemad nõudmised seada, siis on ka moraalne õigus seda teistelt nõuda. Õnneks leidub Eestis ka piisavalt neid „ebaökonoomseid“ erandeid, kes oma asja südame ja kirega teevad ja viitsivad rohkem vaeva näha. Ja seda enam nad teiste seast välja paistavad.

Kuidas NFTS'is õppetöö käib - kohe alguses moodustatakse tiimid, ja õpitakse läbi praktika? Sinu filmiga kaitseb diplomi veel terve hulk inimesi?

Kahe aasta jooksul teed lisaks väiksematele harjutustele neli lühifilmi. Esimestel projektidel, kui sa naguinii veel teisi ei tunne, määratakse sulle meeskond õppejõudude poolt. Edaspidi saad juba ise valida ja omale meelepärase tiimi komplekteerida – produtsentidest, kunstnikest ja operaatoritest kuni helilooja ja värvimäärajani välja. Koolis on kõik põhilised erialad esindatud.
Niiet minu filmiga kaitses veel diplomit umbes 10 inimest. Neile polnud see aga ainuke projekt, monteerija monteerib lisaks mängufilmile veel ka animatsiooni ja dokfilmi, helirezhissöör teeb heli mitmele filmile jne jne. Mulle, rezhissöörile, on see aga ainuke projekt, millega ennast ja oma kraadi kaitsta.

Mitu aastat selleks kulus, et sinust kui "Täna öösel me ei maga" režissööri Ilmar Taska assistendist, põhimõtteliselt jooksupoisist, sai NFTS'ile järjekordse tudengi-Oscari toonud noor lavastaja? Oled sa mõnikord selle aja sees ka endas kahtlema hakanud, käega löömise tunnet pole tulnud?

„Täna öösel me ei maga“ võtted toimusid siis, kui olin Pedas esimesel kursusel, peaaegu kaheksa aastat tagasi! Siiani mäletan väga hästi, millist kohvi Ilmar joob. Need võtted jäävad kindlasti elu lõpuni meelde.
Käega löömise momenti pole õnneks vist kunagi olnud, aga kahtlemisi on olnud küll, eriti alguses. Oma esimese filmi „2.68“ esimese võttepäeva lõpus mõtlesin küll, et ei, see filmitegemise asi ei ole ikka minule, teen selle filmi valmis ja siis ausõna rohkem enam kunagi ei tee! See on ikka päris hirmus tunne kui sul pole halli aimu ka, mida sa peaksid tegema. „No teeme veel ühe duubli“ ei ole just näitleja juhendamine. Loodan, et Mait (Malmsten) on mulle andeks andnud ka need 16 duublit, kus ta üliüldplaanis majast välja jooksma pidi.
Selline sisemine ebakindlus ja teadmatus tekitas küll soovi endale kuul pähe lasta. Aga kui film lõpuks valmis sai, siis nagu kõige hullem ei tulnudki. Ja siis avastad, et teed juba järgmist! Ja siis teed mingil arusaamaul põhjusel juba kolmanda ja hakkadki vaikselt seda protsessi armastama, mis kasvab iga järgneva filmiga.

Praeguseks on neid filme juba tehtud oma jagu ja nii hulle kahtlusi pole enam tükk aega olnud, aga pärast võtteperioodi lõppu on näiteks alati ebameeldiv ja tühi tunne, oled endast just igal jumala päeval andnud 100% ja siis järsku on see läbi. Järsku pole sind enam kellelegi vaja. Siis tuleb kiirelt monteerima hakata, muidu võib päris lolliks minna. Saan aru, miks paljud näitlejad on alkohoolikud. Nemad ei lähe pärast võtteid monteerima. Kuhu siis ikka selle tühja tundega minna.
Reklaamidega on teistmoodi, kusjuures ma ennast väga heaks reklaamide rezhissööriks ei pea. Ma ei ole neid nii palju teinud ka. Kuna reklaami puhul tihti loominguline kontroll ikkagi puudub ja võtteperiood on väga lühike, siis ei teki ka materjaliga sellist kontakti, mis filmi puhul tekib. Sa oled rohkem käsitööline ja käsutäitja. Ja see käsk on tihti selline, millesse ise nagu eriti uskuda ei taha. Sinu ülesanne on see ikkagi võimalikult hästi ära teha, mitte küsimusi esitada! Olen selle vea kunagi teinud ja pärast seda pole see agentuur minuga kordagi töödanud. Kui otsustajaid on rohkem kui üks ja igal ühel on asjast erinev visioon, võivad asjad väga lihtsalt hapuks minna, aga sa ei võta seda nii isiklikult, sest see ei ole sinu laps! Loomulikult sa hoolid ja teed kõik, et sellest mingit värdjat ei tuleks. Olen ikka sellist sodi ka teinud, mille pärast päris piinlik on. Jumal tänatud, et reklaamidel lõputiitreid pole.
Kelle loengud ja meistriklassid on Londonis kõige rohkem korda läinud, kaasamõtlema pannud, avastuslikud olnud?
Esimene kohtumine Stephen Frearsiga (My Beautiful Laundrette, The Queen) oli küll väga huvitav. See oli individuaalmiiting, mis pidi kestma 45 minutit, ta oli mu Banana Chocolate’i stsenaariumi (film enne The Confessionit) läbi lugenud ja me pidime seda arutama. Lähen siis ruumi, kus ta mind juba ootab, istun maha ja tema vaatab mulle otsa ja küsib, et „What do you want me to tell you?“.

Mõtlesin, et mehel on vist väga halb tuju, podisesin midagi, et maitea, no äkki peaks midagi muutma - olin oma kirjutatud stsenaariumi suhtes väga ebakindel, see oli kõige eksperimentaalsem asi, mis ma kunagi kirjutanud olin ja midagi totaalselt erinevat mu senistest filmidest. Niisiis üritasin talt ikkagi mingit kommentaari või soovitust välja pressida, tema aga vastab rahulikult: „Just go and fucking shoot it!“ Ülejäänud 40 minutit rääkisime niisama juttu ja sain aru, et ta ongi selline šarmantne mühakas, kes võib sulle vabalt öelda „Just go and fucking shoot it“. Pärast miitingut sain aru, et just seda mul tol hetkel oligi vaja kuulda. Ja kui Stephen Frears seda ütleb, siis ma lähengi hea meelega ja fucking filmin selle filmi ära!
Roger Deakinsi 5-tunnine maratonmasterclass on kindlasti üks meeldejäävamaid - kui hetkel üks maailma hinnatumaid operaatoreid räägib, kuidas ta oma kodu garaazhis suvaliste pirnide ja taskulampidega katsetab ja siis järgmisel päeval oma leiutisega vendade Coenite võtteplatsile läheb, siis saad aru, et selleks, et olla tipptasemel filmitegija, läheb vaja muudki kui miljonite dollarite eest võttetehnikat. Ja see tehnika on tal loomulikult ka olemas.
Kõikide rezhissööride puhul, alates Tarantinost ja Park Chan Wook’ist lõpetades Ridley Scott’i ja David Fincheriga, mõistad, et nad kõik teevad meeletult tööd ja ei ole mitte niisama sinna jõudnud, kus nad hetkel on. Mingit trikki ei ole. Nad kõik on väga erinevad, aga neis kõigis on see miski olemas, mis teeb neist suure rezhissööri. Kõik on äärmiselt head inimesetundjad, mida rezhissöör ka peab olema. Kuidagi imelikult rahustav on näha legendrezhissööri taga tavalist inimest. Inspireeriv.
Kõige meeldejäävam ja vaieldamatult parim õppejõud, kes mul kunagi olnud, oli meie rezhii põhiõppejõud Ian Sellar. Ei ole varem kohanud kedagi, kes tõesti oleks nii objektiivne ja samas... kes saab täpselt sinust ja sellest, millist filmi sina teha tahad. Väga lihtne on oma jura ajama hakata ja õpilasel juhtmed sellega kokku lasta. Raske on aga alles paberil või isegi õpilase peas olevasse filmi sisse elada ja aidata sul öelda seda, mida sina tahad öelda.

Kui "Teine tulemine", mida sa kirjutasid aastaid ja lihvisid ja poleerisid stsenaariumi nagu vääriskivi, oli päris sinu film, siis siin on sinu idee, aga kokku kirjutas teine inimene. Kuidas niisugune tööviis sulle istus? Tekitas tunnet, et "pagan, ma ise teeks teisiti"? Või vastupidi?
Istus väga. Tähtis on lihtsalt õige stsenarist leida, kellele see lugu, mida sa sel korral jutustada tahad, sobiks. Väga lihtne on teha see viga, et pöördud kohe oma sõberstsenaristi poole, kellega on küll koos mõnus õlut juua, aga kes teemadest, millest su järgmine film rääkima peaks, ei pruugi midagi teada.
Kui rezhissöör kirjutab üksinda, on väga lihtne teha vigu, mida sa ei märka, ja kui lõpuks märkad, siis oled juba võtteplatsil ja on lootusetult hilja midagi muuta. Kui keegi teine paneb asjad kirja, suudad objektiivsemalt ja värskema pilguga lugu vaadata. Ja märkad vigu juba stsenaariumi faasis kui neid on veel võimalik parandada. Näiteks „Teise tulemise“ visuaalse poolega olen siiani rahul, kuid stsenaarium oleks võinud tugevam olla.
„The Confessioni/Pihtimuse“ puhul tuli lugu minult, isegi enamus stseenidest olid mul juba olemas. Siis pöördusin Caroline’i poole, kellele arvasin, et see lugu võiks sobida. Loomulikult tuleb stsenaristilt ka selliseid asju, mis minu arvates seda lugu kuhugi ei vii või viivad vales suunas. Need asjad viskad siis julmalt välja. Mõnest suurest vaidlusest võib mõnikord ikka väga huvitavaid stseene tekkida.

Väga huvitav on see hetk kui mõistad, et nüüd on film, küll veel stsenaariumina, omaette organismiks saanud ja nüüd pead olema sina see, kes peab aru saama, mis sellele filmile parem oleks, mitte oma maitset talle peale suruma, oma lemmikkaadreid või muusikat iga hinna eest sisse vägistama. Ka seda viga olen varem teinud. Viimase drafti kirjutasin ise, et see kõik jälle endast läbi lasta ja 100% „enda omaks“ teha.
Praegu kirjutan Caroline’iga juba järgmist lugu.

"Pihtimust" vaadates ei suutnud ma ära imestada, kuidas sa need lapsed nii hästi ära lavastasid? Hoidsid neid teadmatuses, või vastupidi, rääkisid hästi palju ette, millist reaktsiooni sa ootad jne?
Poisid valisin ligi viiekümne kandidaadi seast. Väga põhjaliku ja pika castingu korraldasin, olen nõus nendega, kes väidavad, et 60% filmi õnnestumisest määravad õigesti valitud osatäitjad. Proove tegin nendega peaaegu kaks nädalat. Improviseerisime ja mängisime, mõningaid emotsioinaalsemaid stseene ei puudutanud, kuid rääkisime nendest ja mis. Üldiselt üritasin neid platsi jaoks ette valmistada, et nad end seal võimalikult mugavalt ja turvaliselt tunneksid. Osade stseenide puhul teadsin, et seda ma harjutada ei saa, pean hoidma värskena - väga emotsionaalset stseeni harjutada on mõttetu, rikud hetke ja uuesti seda esile kutsuda on raske. Seda enam peab aga rezhissöör platsil selleks valmis olema, sest seal siis kas asi sünnib või mitte. Põhiline on ikkagi luua näitlejas see usaldus ja tunne, et ta ei ole üksi. Poisid usaldasid 100% mind ja mina 100% neid.

Samuti pead sa teadma, et laste puhul sa ei saa neile lihtsalt öelda, et mine ja jookse kuus ringi ümber selle auto vahetult enne järgmist duublit. Mul on vaja, et sa hingeldaksid ja väsinum välja näeksid. Sa pead seda nendega koos tegema. Ja platsil võtab lastega kõik kauem aega. Väike poiss ei oska ennast iseseisvalt treileris mõtiskledes õigesse konditsiooni viia.
Kõrvaltegelane Jacob on filmi lõpus patroniseeriv ja ähvardav, keegi, kes võiks sulle rahulikult silma vaadates sul sõrmed ükshaaval ära murda. Joe’l (poiss, kes filmis Jacobit mängib) selliseid isikuomadusi polnud ja kui me stseeni harjutasime, jättis ta pigem vinguva ja hädaldava mulje. Autoriteetsest kätemurdjast oli asi kaugel. Nüüd pidin tast külmaverelise provotseerija tegema. See oli päris lõbus, kuidas me seda kahekesi harjutasime – ropendasime ja karjusime ja tegime erinevaid selleteemalisi improvisatsioone. Lõpuks kui seda stseeni metsas filmisime, siis poisi ema oli oma poega sellisena nähes nii üllatunud, et ütles poolnaljatades, et ma olen ta lapsest ikka päris monsteri teinud! See on üks parimaid komplimente, mis ma kunagi saanud olen.
"Pihtimuse" koloriit on sama nagu "Teises tulemises", sinkjas, ohtu ennustav, ebaturvaline, millest see tuleb, miks sa seda eelistad?
Ma arvan, et see on pigem lihtsalt kokkusattumus. „Teise tulemise“ ja „Pihtimuse“ vahele jääb veel kolm lühifilmi ja kõik nad on väga erineva ja teistsuguse koloriidi ja pildikeelega. „Pihtimuse“ ja „Teise tulemise“ tegevus toimub 80-90% eksterjööris, kus on juba väga palju rohelist. Otsustasime seda operaatoriga rohkem tsüaani ja sinise poole kallutada, mis tõepoolest loob külmema ja ohtliku tunde, mis sobib loole paremini kui ilus ultravärviline suvepäev. Film algab ju tegelikult väga ilusates ja soojades toonides, kuid kui lugu oma karmi pöörde teeb, muutuvad vastavalt sellele ka värvid ja pildikeel.
Kui mõjutustest rääkida, siis otseseid mõjutusi välja tuua ei oskagi, eks ikka kogu aeg „varastad“ siit ja sealt, mis on ju kunstis lubatud. Gabriele Salvatorese „Io non ho paura“ ja Zvjagintsevi „Tagasitulek” olid näiteks filmid, mida koos operaatoriga enne võtteid sai vaadatud. Palju sealt nüüd tegelikult pildiliselt mõjutusi on, seda peab keegi teine vaatama ja ütlema.
Milliste ootustega lähed Beverly Hillsi?
Tavaliselt üritan selliste asjade suhtes igaks juhuks ootusi mitte liiga kõrgeks ajada – see on nagu hea filmigagi, mida sõbrad kiidavad ja siis rikud selle ise enda jaoks ära. Mingit kohest imet või pakkumist Universalilt ei looda, kuigi eks ka sellisteks asjadeks peab igaks juhuks alati valmis olema. Mõne kasuliku tutvuse ehk ikka saab. Aga et nüüd hambad ristis iga hinna eest oma visiitkaarti igale ühele igaks juhuks pihku suruda... seda ma naguinii ei oska ja olen üldiselt inimestele külje alla ujumises suhteliselt halb. Lähen rahuliku eestlasena kohalen ja vaatan, mis seal räägitakse.
Mida "missiaasta" edasi toob - festivalilt festivalile tormamine kindlasti? Kasutad seda ühtlasi ka täispikale rahade leidmiseks? Briti kinorahastuses ei ole hetkel vist asjad kiita...
Festivalid kindlasti, kuhu on ka juba vaikselt kutseid hakanud tulema. Ausalt öeldes ei ole veel jõudnud mingeid plaane teha, see kõik on just alles juhtunud, aga eks püüan selleks valmis olla, et need plaanid teeb sel aastal suurel määral minu eest mu film. Festivalidele tahaks ikka ise ka kohale sõ ; ;ita, niiet lennujaamades istuda saab sel aastal arvatavasti küll.
Mis puutub raha kogumisse täispika tarvis, siis selle jätan täielikult produtsentide teha. Igal pool on seda praegu vähe, nii Eestis kui Inglismaal, niiet ega see lihtne ei saa olema.
Kas sa pead end pigem indie-meheks või mainstream-meheks? Või on niisugused lahterdused vaid välised, rahastamise ja turunduse valda kuuluvate otsuste tegijatele olulised?

Nii ja naa. Tihti on niisugused lahterdused ikkagi välised - isegi see kui Universal või Warner Brothers’i logo sinu filmi ees ilmub, ei tee sellest veel automaatselt mainstreami. Ise arvan, et olen seal kusagil vahepeal. Kui Tartu on indie ja Tallinn mainstream, siis mina tiirutan seal kusagil Mäo risti kandis, kord ühele, kord teisele poole sõites.
Millal "Pihtimus" Eesti publiku ette võiks jõuda?
Loodetavasti sügisel tulen ja teen mõne linastuse, vähemalt sõpradele, tuttavatele ja toetajatele. Kas see siin ka mõnes kinos jooksma hakkab, on veel natuke vara öelda.
Mida soovitaksid noortele BFMlastele, kes tunnevad, et kohalik filmiauhind Neitsi Maali neid ei rahulda ja paar tuhat vaatajat kinos neid ei meelita. Kes tunnevad endas olevat seda potentsiaali, et rinda pista Euroopa ja Ameerika parimatega? Mida nad peaksid endale oma võimaluste kohta teadvustama?
Keegi on kunagi öelnud, et success happens when preparation meets opportunity. Eesti on kindlasti see opportunity’te maa. Väga lihtne on siin võimalust saada, oma esimest filmi teha või pangalaenu võtta või firmat teha. Võib-olla isegi liiga lihtne, mistõttu selle ettevalmistuse poolega väga ei tegeldagi. Kui aga esimese pähekaranud mõtte või lahendusega ei lepi, siis on lihtne sellest paarist tuhandest inimesest kinos paarkümmend tuhat teha.
Mingit retsepti kindlasti pole, usun, et tulevad need asjad, mis tulema peavad. Tööd tuleb kindlasti teha. Nõudmised nii enda kui ka teiste suhtes peavad kõrged olema. Muud ei oskagi öelda. Ja üldse, mis Neitsi Maalil viga on? Ise üritan seda siiamaani saada! Päriselt!
Mida sa BFMist ja selle eelkäijast, Peda filmi ja video õppetoolist, sellist said, mida praegu oma arengus režissöörina pead märkimisväärseks? Või oled pigem selle suuna pooldaja, kes ütleb, et õpetada ei saa, saab õppida, ja kus sa seda teed, on ükskõik?
Pedas filmi ja video õppetoolis õppisin ma filmi vaatama. Hakkasin filmi rohkem armastama ja sain teada, mis asi on filmi tegemine. Enne Pedasse minekut olin kodukaameraga oma kassist ühe muusikavideo susserdanud ja see oli ka kõik. Mingit filmitegemise kogemust mul polnud, isegi sisse sain viimase või eelviimasena. Kui sa oskad filmi juba filmitegija pilguga vaadata, on see pool võitu ja siis võid iga nähtud filmiga midagi õppida. See on vast kõige väärtuslikum, mis ma sealt õppisin.
Sillarti loengud on muidugi klassika, mida mujalt ei saa. „Mis asi on armastus?“ No kurat! Ja siis üritadki järgmiseks päevaks seda kuidagi sõnastada. See ei ole nii lihtne midagi. Pedas õpetati mõtlema nende asjade peale, õpetati endalt küsima, et miks ma üldse filmi teen. No armastan. Ja mis on armastus? Siiamaani ei tea.
Olen nõus, et filmitegemist on, jah, raske õpetada, aga asjadest, mis filmis töötavad ja mis ei tööta, saab rääkida küll. Seda oleks võinud Pedas natuke rohkem olla.

Tanel Toom

? Kaitses Londoni National Film and Television Schoolis käesoleva aasta veebruaris magistrikraadi filmiga “Pihtimus”. Kool esitas valusa, vaatajat hinge kinni hoidma sundiva filmi ka Ameerika Filmiakadeemia poolt väljaantavale tudengi-Oscarile ning film oli võidukas.

? Tema lühifilm “Teine tulemine” valiti Veneetsia filmifestivali lühifilmide võistlusprogrammi. Apokalüptiline sõjadraama tiirles mööda festivale ja võitis mitmeid auhindu.

? 2007. aastal käis Tanel Los Angeleses Judith Westoni meistriklassides õppimas, kuidas näitlejatega tööd teha, stsenaariumi analüüsida, võttis osa ka Berlinale Talent Campusest, kus kuue päeva jooksul treenivad noori talente Berliini festivali külastavad filmitegijad.

? Tanel lõpetas Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetooli 2005. aastal bakalaureusekraadiga filmirežii erialal, Jüri Sillarti käe all.

? Filmograafia:

? 2010 “Pihtimus”
? 2009 “Banana Chocolate”
? 2009 “Morgan Flynn”
? 2008 “Silmus”
? 2008 “Teine tulemine”
? 2005 “Exitus”
? 2005 “Tuul”
? 2004 “Kord aastas”
? 2004 “2.68”