Rahvusooper Estonia korraldas Kuslapi toetuseks ning protestiks “Silveri-suguste” vastu kontserdi. Aasta ajakirjanikuks nimetatud Mart ­Ummelas kirjutas Facebookis: “Olen täiesti veendunud, et selliseid pätte tulebki füüsiliselt karistada!” Riigikogulane Aivar Riisalu nimetas Kuslapilt sakutada saanud poisse “mölisevateks teismelisteks” ja ühte neist “mingiks lollakaks, kelle sõrm jäi ukse vahele”, justkui oleks poisid Kuslapi kiusamiseks Meie Meest kuulanud... Sajad arvajad ristisid poisid “umbjoobes terroristideks”, “tattnokkadeks” ja “kaabakateks”, teadmata isegi seda, et sõrmeotsast ilma jäänud Silver oli sel õhtul kõigest külaline oma sõbra Ralfi juures ega teinud maestro viha pälvimiseks mitte kui midagi.

Silveri ema ei kõhelnud kaua, kui tegin talle ettepaneku kohtuda, et rääkida, mis tol õhtul juhtus. “Meil on ainult üks küsimus. Olete te kindel, et see jutuajamine ei tee asja hullemaks?” “Kas saab veel hullemaks minna,” küsisin vastu.

Kohtume ühes Mustamäe pubis. Silver ja tema sõber Ralf, kelle kodus laulja Kuslapi kriminaalsüüdistuseni viinud dramaatilised sündmused juhtusid, tulid kohtumisele koos emadega. Teisiti ei saakski, sest poisid on alaealised. Tumeda juuksepahmakaga Silveri vasaku käe keskmine sõrm on pisut lühem kui peaks – nimetis- ja nimeta sõrmega sama pikk. Sõrme ots on kinni plaasterdatud. “Alles hiljuti võeti niidid välja.”

Silver on tõsine, ta tuli kohtumisele vastu tahtmist (“isa arvas, et sel pole enam mingit mõtet, aga ema rääkis mu nõusse”). Lühemate juustega kleenuke Ralf on rõõmsam. Mõlemad on väikest kasvu, Silver heal juhul 170 sentimeetrit pikk, Ralf veel paari tolli jagu lühem.

Olete juba liitunud Facebookis “Toetame Voldemar Kuslapit” nimelise kommuuniga?

Ralf: Mina korraks liitusin. Tahtsin neilt küsida, miks nad meid purjus tattnokkadeks sõimavad, kui nad ei tea, mis tegelikult juhtus. Aga ei kirjutanud. Tundus mõttetu.

Mis tol õhtul siis juhtus?

Ralf: Oli laupäeva õhtu. Jõudsin kella kaheksa paiku koju ja läksin arvutisse. Rääkisin msnis sõpradega ja kutsusin nad külla.

Olid üksi kodus?

Ralfi ema: Pidin ta üksi koju jätma, sest mu õde oli haige. Sõitsin õe eest hoolitsema, hommikul viisime ta haiglasse.

Ralf: Kaks korda küsisin emalt, kas võin sõbrad külla kutsuda.

Ralfi ema: Ja mina veel hoiatasin, et vaadake, et pahandust ei tee!

Ralf: Tegin toad korda, et külalisi vastu võtta, ja saime poistega väljas kokku. Ostsime mõned õlled ja siidrid. Üks sõber on 18 täis, tema ostis. Ega meile Silveriga ju ei müüdakski, me näeme liiga noored välja.

Mis ema sellest arvab?

Ralfi ema: Midagi meeldivat selles pole, et alla 18aastased ilma alkoholita pidutsetud ei saa. Aga ma ei ole naiivne. Olen 16 aastat noortega treeneriametis töötanud ja mul erilisi illusioone ei ole.

Kuidas pidu siis välja nägi?

Ralf: Polnud see mingi pidu. Istusime viiekesi diivanil, lobisesime ja, naljakas öeldagi, vaatasime Garfieldi-filmi. Kui see lõppes, panime raadio käima. Kell 23.14 panin raadio kõvemaks, sest mingi hea laul tuli. Kellaaeg jäi meelde, sest kell on kohe raadio kõrval.

Mis laul see oli?

Ralf: Olen palju mõelnud, mis lugu see võis olla, aga ei meenu. Kanal oli igatahes Spin FM.

Kui kõvasti see muusika siis käis? Omavahel rääkida saite ikka?

Ralf: Saime muidugi. Naabril peab väga hea kuulmine olema.

Ja edasi?

Ralf: Täpselt kell 23.16 kuulsin koputust. Panin raadio vaiksemaks ja läksin esiku poole. Kui esikusse jõudsin, seisis ta juba seal.

Tundsite ära, kes see oli?

Ralf: Jah, ikka. Ema oli näidanud, et see on kuulus laulja Voldemar Kuslap.

Silver: Mina ei tundnud. Arvasin algul, et see on Ralfi vanaisa või keegi sugulane, kes meid kontrollima saadeti.

Mis edasi juhtus?

Ralf: Ta haaras midagi ütlemata mul kõrist kinni ja vedas mind niimoodi kägistades esikust läbi koridori suurde tuppa, kus olid teised. Tõukas mind tugitooli ja röögatas: “Kaua see jant siin käib? Minge kõik ära siit!” Ta oli väga vihane.

Silver: Mina seda kägistamist ei näinudki, sest vaatevälja varjas toa nurk. Kaks sõpra, need kõige pikemad, kelle kohta Kuslap on rääkinud, et ta hakkas neid kartma, panid kohe jooksu. Joped selga ja trepikotta. Mina jäin imestunult vaatama, et mis nüüd siis toimub – on siis vanaisa või ei ole? Tõusin diivanilt, et samuti lahkuda, aga selle peale haaras ta juba minul kõrist ja lükkas mind seina äärde pikali. Tõusin ja panin jooksuga esikusse, kingad jalga ja jope selga. Kuslap hakkas oma sussi otsima, mis tal minu lükkamise ajal jalast ära tuli. Leidis sussi ja virutas sellega Ralfile.

Ralf: Küsis minult, kas olen perepoeg. Vastasin jah ja sain kohe sussiga vastu vahtimist. Rääkis midagi, et neljandat päeva käib pidu. No mis jutt?

Ralfi ema: Vaat sellest ei saa mina aru. Miks ükski naaber pole rääkinud, et meil pidevalt lärm on?

Vastu te ei hakanud? Viis noort meest ikkagi?

Silver: Einoh, kuidas vastu hakata? Ma ei oska isegi vastata sellele küsimusele. Kas vägivallale tuleks vägivallaga vastata? Ma arvan, et mitte.

Paljud spekuleerivad, et te ütlesite Kuslapile rõvedusi. Ühes lehes oli lausa pealkiri “Mis sa kobised, vanamees”? Kas ütlesite halvasti?

Ralf: Kõige halvem, mis talle seal öeldi, oli lause: “Mida te teete?”

Kuidas see õnnetu sõrm ukse vahele jäi?

Silver: Kui ta oli Ralfi tuhvliga löönud, ütles ta, et kutsub meile politsei. Ma vastasin, et talle endale tuleks politsei kutsuda, et ta meile niimoodi kallale tungis. Küsisin, kas ta peab meid idiootideks, kes jutust aru ei saa. Ütlesin, et oleme suured inimesed, milleks karjuda ja kägistada. Selle peale tuli uuesti mulle kallale, jälle kõrist kinni ja tõukas vastu Ralfi toa ust.

Ralf: Ma püüdsin teda takistada, kui ta Silverit kägistas. Ütlesin, et rahunege maha, ja näitasin, et uks on seal, minge ära. Selle peale ta nagu rahunes ja läkski uksest välja. Lükkas ukse kinni, aga see jäi praokile.

Silver: Hakkasin samuti väljuma, tõukasin ust, aga tema millegipärast tõukas vastu ja hakkas seda suruma. Ütlesin, et laske välja, tema vaatas mulle läbi ukseprao silma sisse ja muudkui surus. Mina surusin vastu ja kuidagi see sõrm sinna ukse vahele jäi. Korraks oli hästi valus, siis sain käe vabaks.

Vaatasin, verd tuleb, sõrme ots oli sodi, mingi valge asi paistis sealt. Verd pritsis nii, et seinad ja põrand olid ka koos. Läksin vannituppa, keerasin külma vee jooksma. Kolmas sõber, kes tuppa oli jäänud, tuli appi. Ütles, et ma ei vaataks oma sõrme, et kõik on korras. Ju ta tahtis rahustada, et šokki ei tekiks. Aga ma nägin, et kraanikauss vett täis ja vesi üleni punane, siis oli selge, et korras pole siin midagi. Ütlesin, et kutsuge kiirabi, ja sidusime sõrme kinni.

Ralf: Kiirabist öeldi, et tulgu me ise kohale. Helistasin siis ühele sõbrale, kellel on auto. See tuli kohale ja sõitsime traumapunkti.

Silver: Traumapunktis vaadati sõrme ja pandi mind ratastooli, et ma teadvust ei kaotaks. Öeldi, et sõrme ots tuleb amputeerida. Kuus süsti ja...

Ralf: Meie samal ajal otsisime, kuhu see sõrme ots kadus. Tükk aega otsisime, siis leidsime selle lukuaugust! Panime selle kohe kilekoti sees jää peale ja helistasime Silverile, et ta küsiks, kas seda saab veel tagasi õmmelda. Öeldi, et ei saa, luu on liiga sodi.

Kui palju seda sõrme siis ära tuli?

Silver näitab: umbes küüne jagu, alla sentimeetri.

Valutab ka?

Enam mitte, aga kuu aega oli väga hull.

Millal politsei kutsusite?

Ralf: Mina helistasin kohe, kui olime selle sõrme leidnud. Rääkisin loo ära, politseist öeldi, et nad enne ei tule, kui kannatanu on tagasi jõudnud.

Silver: Poole kolme paiku hommikul kirjutasin politseile avalduse.

Sul, Silver, mõõtis politsei ka joovet?

Silver: Jah, kõigil kontrolliti. Mul näitas, sest kui ma seal kraanikausi juures olin oma sõrmega, arvas keegi, et väike pits viina teeks head. Kuskilt kapist see siis leiti.

Ralfi emal lähevad silmad suureks nagu tõllarattad.

Silver, su vastased levitavad blogi lehekülge, kus sa kirjutad, et BMW on su unistuste auto ja narkodiiler unistuste amet.

Sellega oli naljakas lugu: vedasime klassivennaga kihla, kes suudab kirjutada nõmedama ja tobedama loo. Kogu blogi oligi tehtud naljapärast, mitte oma elu kirjapanekuks.

Mis sinu jaoks juhtunu moraal on?

Silver: Me rikkusime öörahu, kell oli 23 läbi. Oleme selles süüdi, aga miks seda meile niimoodi selgitama pidi? Ma koolis isegi vaidlesin ühe õpetajaga, kes oli Voldemar Kuslapi poolt. Küsisin: oletame, et teil on vaja varahommikul kell 6 muru niita, sest peate näiteks pulma minema ja ei saa päeval niita. Niidate, naaber tuleb ja peksab teid läbi. Mis lahendus see on? Õpetaja sai aru.

Ja enne ei saanud aru?

Silver: Tuleb nii välja. Paljud ei saa aru. Kõik, mida meedias räägitakse, ja kui veel ühepoolselt kajastatakse, siis jääb mulje, et nii ongi.

Ralfi ema: Aga mis siis, kui härra Kuslap oleks sattunud peale pidutsevatele täiskasvanutele? Kas ta oleks siis ka kallale läinud? Vaevalt. Kindlasti oleks ta kutsunud politsei.

Silveri ema: Mina näiteks ei saa aru, miks Aivar Mäe kogub kohtus süüdimõistetud härra Kuslapi jaoks, aga mitte näiteks pedofiilia läbi kannatanud laste või puudega laste või lastekodulaste või tänavalaste jaoks?

Kuidas teil koolis läheb?

Ralf: Mina ei käigi praegu koolis. Astusin humanitaarkallakuga klassi ja sain hiljuti aru, et pole õige otsus. Sügisest lähen täiskasvanute gümnaasiumi.

Silver: Minul läheb hästi. 11.klass, neljad-viied, mõni kolm: mõni aine ei tekita erilist motivatsiooni – muusikaõpetus näiteks. Mitte et ma muusikavihkaja oleks. Kuus aastat tegin käsipalli-trenni, nüüd ujun ja käin jõusaalis. Tantsisin, käisin näiteringis. Lootus on saada tehnikainseneriks. Kui ainult vigastus segama ei hakkaks.

Paljud ei mõista, miks see valuraha just nii suur oli.

Silveri ema: Prokurör küsis, mis on meie kahjunõue. Seda ju ette ei tea, mis Silveril selle sõrmeotsa pärast elus tegemata jääb. Ühed arvavad, et küsisin palju, teised, et vähe. Kuidas mõõta? Kui oleks küsinud 3000 krooni, kas siis oleks meedia rahul? Kas oleksin olnud parem ema? Vaevalt. Raha rahaks, mina ei saa oma lapsele tervet näppu enam kusagilt ja seda ei leevenda miski. Rääkimata sellest, mis praegu toimub – joodikud, jobud, pätid. Asotsiaalsed emad jne. Mind pole elu sees nii solvatud.

Ralfi ema: Minu ema on kahe sõbrannaga tülli läinud, sest need on Kuslapi poolt. Loevad ja usuvad kõike.

"Kuslapi teole polnud ainsatki õigustust"
Ringkonnaprokurör Anneli Lumiste põhjendab, miks ta pidas õigeks Voldemar Kuslapi kriminaalkorras karistamist ega valinud mõnda leebemat lahendust.

Kuidas Voldemar Kuslapi süüdimõistmiseni viinud sündmused alguse said?

Nagu Voldemar Kuslap ise rääkis, tuli ta matustelt ja soovis puhata. Oli laupäeva õhtu. Kuslapi sõnul kostis alumiste naabrite juurest juba alates kella seitsmest väljakannatamatut lärmi, muusikat, ka ebatsensuurseid sõnu. Ta kannatas enda sõnul neli tundi, võttis unerohtu, üritas uinuda, kuid lärm ei lasknud. Noormeeste jutust aga tuleb välja, et nad jõudsid koju alles kell kümme. Nii et pole kindel, et lärm mitu tundi kestis. Poiste sõnul kuulasid nad raadiot ja panid korraks kõvemaks, kui tuli üks hea laul.

Mida Kuslap edasi tegi?

Ta ootas kuni kell sai 23 ja läks korteri ukse taha. Koputas, kuid keegi uksele ei tulnud. Astus siis ise uksest sisse, nägi neid noormehi ja asus korteri omanikku otsima. Noorukid või osa neist järgnesid talle ja küsisid, miks ta sinna tuli.

Kui vanad need noormehed olid?

Üks oli 18, teised 17-aastased.

Levinud on arvamus, et Kuslap tuli heade kavatsustega, kuid teda solvati, öeldi “vanamees, mis sa kobised” või midagi taolist?

Kuslap ise pole midagi niisugust kordagi väitnud. Ta on tunnistanud, et tõukas üht poistest. See ongi ainus omapoolne vägivallategu, mille ta on omaks võtnud. Kõike muud on ta eitanud ja kannatanu näpu ukse vahele löömist ta enda sõnul ei mäleta. Teised on aga öelnud, et ta haaras ühel noormehel kõrist, tõukas ta tugitooli ja lõi jalast võetud sussiga vastu nägu. Siis haaras teisel poisil kõrist ja paiskas ta põrandale.

Kuidas see sõrm ukse vahele jäi?

Kuslap ütles poistele, et kutsub politsei. Noorukid vastasid, et kutsuvad hoopis temale politsei võõrasse korterisse sisenemise ja kallaletungimise eest. Seepeale Kuslap lahkus.

Ka üks külas olnud noorukitest otsustas lahkuda, sest kell oli palju. See oli sama poiss, kellel Kuslap oli kõrist haaranud ja ta põrandale paisanud. Poiss pani õueriided selga ja hakkas uksest väljuma.

Kuslap ilmselt arvas, et talle tahetakse kallale tulla ja asus ust kinni suruma. Poisi käsi oli ukse vahel. Kannatanu on kindlalt väitnud, et Kuslap nägi, et käsi on ukse vahel ja pressis ometi kogu keharaskusega peale.

Kuidagi sai poiss oma käe vabaks. Huvitaval kombel ei teinud ta kordagi häält, nii et teised ei saanudki aru, et midagi juhtus. Poiss läks vaikselt oma verd jooksva sõrmega vannituppa ja hakkas seda kraani all loputama. Siis selgus, et asi on tõsine.

See, et politsei kohe kutsuti, justkui välistab võimaluse, et toimus kokkumäng?

See pole ainus põhjus. Kannatanute ja tunnistajate ütlustes on selliseid üksikasju, et kahtlust ütluste kokkuleppimise kohta ei tekkinud.

Miks Kuslap ise öörahu rikkumise pärast politseisse ei helistanud ja asus ise tegutsema?

Ta ütles, et tal oli piinlik politseisse helistada ja teiste peale kaevata. Ta arvas, et saab asja ise lahendatud.

Kas selle korteriga on politseil varem probleeme olnud?

Ei ole.

Mida võite öelda kannatanute kohta?

Tegemist on tavaliste noormeestega. Politseiga pole kellelgi pahandusi olnud.

Kas vastab tõele, et Kuslap nõustus kokkuleppemenetlusega, ent ei tunnistanud ennast süüdi?

Põhimõtteliselt ei nõua seadus, et kokkuleppemenetlusega nõustuja ennast süüdi tunnistaks. Samas tähendab see, et inimene siiski nõustub talle süüks arvatud tegude eest karistuse vastu võtma. Kuslap ennast süüdi ei tunnistanud.

Miks ta siis kokkuleppele läks, kuigi näib seda täna kahetsevat?

Tema esimene ja ainus soov oli, et see asi saaks võimalikult kiiresti lahendatud. Ta ei soovinud mingil tingimusel avalikkuse tähelepanu ja avalikku protsessi. See on tavaline, et prokurör teeb sellises olukorras inimesele ja tema kaitsjale ettepaneku kokkuleppemenetluseks.

Kuslapile sai selgitatud, et hiljem ei ole võimalust kokkuleppemenetluse otsust edasi kaevata. Nagu ka seda, et see tähendab nõustumist kahju hüvitamisega. Kuslap ja tema kaitsja olid kokkuleppega nõus.

Kas võib järeldada, et Kuslapi kaitsja ei tegutsenud parima võimaliku äranägemise järgi, soovitades ennast süütuks pidaval inimesel kokkuleppele alla kirjutada?

Sellele küsimusele ei saa mina vastata.

Voldemar Kuslap on 72aastane, varem karistamata, armastatud maestro. Seaduses lubab lõpetada kriminaalmenetlust "oportuniteedi" põhimõttel. Üsna kindel, et see jääb Kuslapi esimeseks ja viimaseks niisuguseks teoks. Miks Te prokurörina ei kasutanud seda võimalust?

Ma kaalusin seda võimalust, aga ei pidanud õigeks. Tegemist oli ju ikkagi kriminaalse käitumisega ja küllaltki raske tagajärjega: jääv kehavigastus, alaealiste vägivaldne ründamine, mis ei olnud õigustatud. Jah, kell oli 23 ja väidetavalt käis väga kõva lärm, aga vägivald ei lahenda olukorda. Usun, et igaüks, kes elab või on elanud kortermajas, on kogenud naaberkorterist tulevat lärmi. Kas muusikat, valju kõnet, remondiga kaasnevaid helisid, mida iganes. Ei ole ju mõeldav lahendada selliseid probleeme vägivalla abil.

Kas prokuröridele on antud viimasel ajal juhtnöörid omakohtu juhtumeid iseäranis rangelt kohelda?

Niisuguseid juhtnööre pole antud. Omakohtu juhtumid on väga tõsine probleem ja sellistesse juhtumitesse on alati rangelt suhtutud.

Omakohus on Eestis laialt levinud

? Juhtumites, kus „ülekohus“ ajab silme mustaks ja kihutab õigust mõistma, pole midagi ebaharilikku. Ekspressi palve peale saatsid prokurörid vaid mõne tunni jooksul paarkümmend näidet.
? Eesti kuulsaim omakohtu juhtum (kui Voldemar Kuslapi lugu välja arvata) on aastast 2001 Peipsi äärest. Kolm semu püüdsid kinni kaks varast, peksid neid ja lohistasid üht 600 meetrit auto järel. Lõpuks seoti ohvrid metsas puu külge, „et sääsed neid pureks ja nad öösel oma tegude üle järele mõtleks“. Hommikuks olid kinniseotud mehed alajahtumise tõttu hinge heitnud. Kolmik saadeti seitsmeks aastaks vangi.
? Harju maakohus arutab juhtumit, kus kurikuulsa võltsitud juveelide rööviga seotud Andrus ja ta sõber Jaanus peatasid auto, lõid akna jalaga puruks ,peksid juhi julmalt läbi ja viskasid võtmed staadionile. Põhjus: too mees oli nende mersut möödasõidul riivanud.
? Jevgeni mõisteti viieks kuuks vangi, sest ta peksis ühel õhtul Tallinnas puidust latiga ja hammustas korduvalt poemüüjat, kes olla käitunud ülbelt. Samuti polnud müüjal peenraha tagasi anda.
? Saaremaal virutas 58aastane Jann kahemeetrise raudtoruga vastu naabrimehe õlga. Naabri „süü“ seisnes selles, et ta muru niites trimmerdas siledaks kruntide piiril asuva hooldamata mururiba, mis kuulus Jannile. Kallaltungija põhjendas kallaletungi sooviga kaitsta muru sees kasvavaid looduskaitsealuseid taimi ja nimetas oma tegu hädakaitseks. Kohus märkis aga, et niitja tegevust tuleks hinnata tänuväärsena, sest ta täitis Janni kui maaomaniku kohustust linna heakorra eeskirju järgida.
? Narvas tundus Maxima turvatöötaja Romanile, et üks inimene on varas. Ta nõudis, et „kahtlusalune tuleks turvaruumi, kuigi Romanil polnud vastavat vormiriietust. „Varas“ keeldus, mispeale Roman tõukas teda, väänas käe valuvõttesse ja vedas inimese turvaruumi, kus peksis kannatanu läbi. Varguse kohta mingeid tõendeid ei olnud. Roman sai rahalise karistuse 5000 krooni.
? Kohtla-Järvel nõudis Andrei (20) oma sõbra palvel selgitust üürnikelt, kes polnud õigeaegselt üüri maksnud. Andrei koputas, kuid uksele ei avatud. Kuuldes korterist hääli, lõi ta jalaga ukse lahti ja kuuldes võlgniku selgitust, et ta ei saanud maksta kadunud pangaarve numbri tõttu, lõi keskealist meest kolm korda peaga vastu seina. Andrei tunnistas, et vihastas kannatanu vabanduste peale, miks võlg tasumata on.

Mida teha kui,

... täiskasvanu näeb alaealisi suitsetajaid või huligaanitsejaid, otsustab sekkuda, kuid saadetakse "pikalt"?

Politsei ja Piirivalveameti Korrakaitsepolitsei osakonna juht Tarmo Miilits: Tähtis on aga ära tunda piir, kus on näha, et sõnadest ei piisa – tekib vaidlus, tõstetakse häält, pulss ja emotsioonid on laes. Sel hetkel tuleks kiirelt endale nö külma vett pähe visata, tagasi tõmbuda ning kutsuda appi politsei. Kui jääda sellesse konflikti ning lasta end provotseerida, siis võib enne, kui isegi aru saate, juhtuda üks kahest väga halvast võimalusest. Te kas saate ise füüsiliselt viga või olete näiteks mingi tõuklemise käigus vigastanud vastaspoolt.

Vanemprokurör Eve Soostar: Ei tasu vihal ennast pimestada lasta. Eelkõige tuleb teatada politseile, sekkudes aga hinnata oma võimed ja olukorra tõsidust ning meeles pidama, et sekkuja tegevus on õigustatud kuni ründe jätkamiseni ja valitud vahendid on proportsionaalsed õigusrikkumisega

... naaber tekitab pidevalt lärmi öörahu ajal. Kas naabri raadio või muu lärmiallika hoiule võtmine on õigustatud?

Soostar: Kellegi teise asju ööseks hoiule võtta võib üksnes omaniku nõusolekul. Öörahu häirimise korral tuleb teatada politseile. Lisaks ei ole välistatud öörahu rikkujalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudmine. Mõistagi tuleb seda teha kohtu kaudu.

Miilits: Pikas perspektiivis on politsei sekkumisest tunduvalt mõjusam ühiskondlik hukkamõist. Soovitan kortermajades aeg-ajalt ette võtta ühiseid heakorratöid. Majades, kus on heanaaberlikud suhted, positiivne õhkkond ning ühised väärtused, selliseid probleeme aga ei teki.

.. kaasliikleja rikub korduvalt eeskirju ja tekitab ohtlikke olukordi. Kuidas võivad teised liiklejad ta "kahjutuks" teha?

Soostar: Tuleb viivitamatult teatada politseile ja jätta meelde nende kaasliiklejate tunnused (nt sõidukite registrinumbrid), kes olid samuti olukorrast häiritud, kuid nende passiivsuse tõttu oleks nende tuvastamine hiljem raskendatud. Kindlasti ei tohi rikkuja autole järgi kihutama, sest see võib omakorda liiklusohtliku olukorra tekitada.