Pommiähvardus litsimajale
“Ehh, Meelis, kunagine lahe klassivend… Kunagi tegime koos litsimajale pommiähvarduse… Ehh, lahe…”.
Nõnda iseloomustab üks sõber oma sõpra internetis. Kui seda iseloomustust juhtusin lugema, läks mu süda automaatselt soojaks. Kujutlusvõime hakkas tööle. Itsitasin terve õhtu kirjeldatud juhtumi üle. See lugemine oli mu jaoks viimase aja kirgastavamaid absurdielamusi. Lahe tõesti.
Ei viitsinud tol õhtul ega viitsi ka praegu analüüsida litsimaja kui asutust ja pommiähvardust kui teguviisi sisuliselt. Pigem pakub mulle selle olukorra juures pinget kunstiline vormimängu ilu. Kuigi jah – ega siin päriselt vormi sisust ju eraldada ka ei saa.
Iva on selles, et antud olukorras saavad kokku kaks üldarusaama järgi miinusmärgiga tegelast – pommiähvardus ja litsimaja. Mõlemad on ühiskonna poolt mitte just väga aktsepteeritavad nähtused, ametlikult lausa keelatud. Pahelised.
Jah, sisuliselt on üsna mõttetu arutleda selle üle, et kumb on siis ikkagi halvem ja kumb parem. Sest mõlemat asja saab ju samas vaadelda hoopiski plusspoolelt – et prostitutsioon aitab leevendada seksuaalset frustratsiooni ja ideoloogilised võitlejad üritavad pommiähvarduste teel ehk maailma paremaks muuta. Ühed õilsad mõlemad? Nõnda jõuab taas tagasi algpunkti tasakaalu juurde.
Aga see algpunkti tasakaal on absurdselt paradoksaalne. See on võrdsete osapoolte kräsh. Kokkupõrge, kus kumbagi vastast süüdi või õigeks mõista objektiivselt nagu ei saagi.
Kumma poolt sa oled? See küsimus jääb siinkohal tõepoolest igaühele subjektiivselt vastata. Vastus oleks sel juhul tõeliselt maitse asi. Niivõrd maitse asi, et enam rohkem olla vast ei saagi. Milles seisnebki mängu ilu. Absurdsed paradoksid põimivad elu kunstiga ja kogu olemine saab niiviisi täiuslikumaks.
