Paul Weller “Wake Up The Nation”
On olnud märgata – ja seda just eriti Eestis –, et nostalgia new wave’i järele ei laiene miskipärast ansamblile The Jam. “Kellele?” küsivad seepeale mõned mu nooremad kaasmaalased ja mul on kohustus seletada. Seletada näiteks, et 70.–80. aastate vahetusel polnud Suurbritannias populaarsemat post-punk-bändi. The Jami sisuline (ainu)liider Paul Weller raiskas seejärel toda kogutud kultuurilist kapitali mõnda aega imelikus soul-duos The Style Council ja tegi siis pikki aastaid nii viisakalt igavat sooloplaadimuusikat, et seda oli raske kirjeldadagi. (Britid ise arvasid kuuldavasti, et neil on nüüd oma Neil Young.)
Aga “Wake Up The Nation” on juba teine vasakule ära kalduv Welleri plaat, ja kaldub ta ära teisiti kui eelmise albumi “22 Dreams” pehme folkdžäss. Kui seal võisime ehk Wellerit pisut maitsekalt pilves ette kujutada, siis siin, olgem ausad, tundub ta lihtsalt purjus olevat. Ta on jätnud toa koristamata ja tuiab jalgu ära lüües vihaselt oma ümber vajuvate plaadivirnade vahel ringi. Kui plaadid on karpidest välja kukkunud, püüab Weller neid tagasi panna ja nad lähevad valesti ja see kaos ajab maestro veel tigedamaks. Viisakalt öeldes saab sellest eklektika. Ebaviisakalt öeldes ütleb Weller, et kurat, las minna, ja ajab kõik meelega veel rohkem segamini.
Ei, lugusid eraldi võtteski tuleb tunnistada, et Weller oskab olla distsiplineeritult hea helilooja – “No Tears To Cry” võiks ära laulda varane Scott Walker. Aga huvitavam on see stiilide segapuder koos ja korraga sisse võtta – 16 laulu 40 minutiga. Siin on psühhedeelne “Andromeda”, Pere Ubu jauramisi meenutav “She Speaks”, kurjakuulutav gangsta-filmi-funk “Aim High”, dramaatiline “Trees”, vahepeal midagi dilanlikku, siis midagi disko stiilis ja staadioniroki mõõtmetes ja orientaalses kastmes. Ma olen üllatunud ja peaaegu ei jõua Welleri pohmelust ära oodata. 8