Seitse päeva: Askur Alas: Elamine on äärmiselt ohtlik tegevus

Neljapäev: surm ja paskvill
Kõik möödunud päevad on ladistanud vihma. Sombuses linnaõhustikus valitsev hall mitte miski justkui rõhutaks masendust, mis ei taha kuhugi kaduda. Ega saagi, sest möödas on vaid mõned päevad sõbra surmast. Lollil kombel läks, ei olnud ta seda ära teeninud kuidagi. Ärritavalt suvatseb üks kunstnikupreili selle kohta Delfisse rämeda paskvilli kirjutada. Tea, kas püünele pääsemiseks on siis vaja kõiki vahendeid kasutada? Aga ei jaksa ärrituda.

Peale töö on täita muidki kohustusi. Esimest korda kogen, kuidas sotsiaalvõrgustikud nagu Facebook ja Twitter aitavad matuseid korraldada – teatada, kus mis toimub, kuhu kanda toetussumma või kellele helistada, kui on võimalik mõni oma küpsetis peiedele kaasa võtta. Preili võttiski selle üle viriseda.

Reede: antisemiit-juudi matused
Ohoo imet. Täna paistab päike! Ja tänane hommik algab sõbra matustega. Kummaline, talle tehti juudi matused, kuigi ei olnud ta nii väga juut midagi. Saatuse viimane vimka? Saksamaalt kohalesaabunud ema märgib hiljem, kui õhkkond veidi vabam, et sõpra olla kodulinnas nimetatud suurimaks antisemiidiks…

Küll sõber oleks naernud, kui teadnuks, et nii läheb. Viibin juudi matustel esimest korda ja olen veidi ebalev – tea, kuidas siin tavaks on? Selgub näiteks, et lühikesed kõned peetakse kinniaetud haua ääres. Eestlastest sõbrad on kohmetunud ega ütle midagi. Venekeelsed sõbrad aga räägivad julgelt. Päike silitab elavaid ja mälestusi surnuist.

Õhtul on Kukus peied, rahvast on spetsiaalselt selleks tulnud paksult. Hiljem liigutakse edasi vana tuttava poolt täna avatud uude kõrtsi hullumaja vastas, üllatuslikult tekib aga vahepeatus minu enda kesklinna kodu aias, kus ühel hetkel on paar tosinat inimest.

Laupäev: elu mõttetus ja haprus
Ärkasin… ei ärganud tegelikult, öö möödus magamata, leian end sõbra aiast Muugal. Ilm on otsustavalt suveks pööranud ja ei ole midagi paremat kuskil grüünes olelemisest. Eriti just hetkedel nagu praegu. Mõtted kaduvikust, elu mõttetusest ja haprusest sulavad roheluses pehmemaks ega tee nii palju haiget. Sulen silmad.

Kui ärkan, on aeg midagi hamba alla saada. Kuna ma midagi muud peale viinerite korralikult grillida ei oska, siis tegelen usinalt vinkudega. Selleks on mul kohe eraldi tehnika.

Peied pole veel läbi. Mälestame mõne kirjatsura ja disaineri seltsis veel kord kadunut. Ja pisarad ei kuiva.

Ööseks jõuan lõpuks koju. Mitte üksi. Sõber kirjatsura on kaasas. Naine avaldab protesti, aga mis teha. Käsk on jääda koos sõbraga alla korrusele diivanile norskama, väikest Anskarit (nimi pärineb, muide, 9. sajandil elanud taani ja rootsi viikingeid ristinud pühakuks kuulutatud piiskopilt) ei tohi segada. Vaielda pole siin midagi.

Pühapäev: väiksed lapsed, väiksed mured?
Pärast ühte toibutavat külma õlut Hirvepargi sumedas olustikus, päiksepaistes ja täitsa elurõõmsaid inimesi vaadeldes on olek juba palju parem. Sõber läheb koju ja suundun reipal sammul rõõmutegevamaid kohustusi täitma. Üheksakuune Anskar, kes on hiljuti õppinud vilkalt ringi roomama ja end kõigi lähedalasuvate asjade või inimeste najal püsti ajama, on samuti silmanähtavalt elevil ja teeb oma “firmahäälitsusi” – see on kombinatsioon õnnelikust kilkest, norsatusest, purtsatusest ja kordamatust häälikuühendist.

Poleks aga kunagi ette kujutanud, et väikeste laste vanemate elu siiski nii keeruline on – järglast ei saa ju hetkekski üksi jätta ja neid magamise hetki tundub olevat nii neetult vähe. Meenub ühe sõbranna elukogenud tõdemus: ära kurda midagi, suuremate lastega on suuremad probleemid.

Vähemalt ühe uue elu alguse nägemine tasakaalustab ühe vanema kustumise.

Ah, keda ma petan.

Esmaspäev: mootori käivitamine raskem kui töös hoidmine
Esmaspäevad kipuvad olema, nagu öeldakse, sinised. Tean ühte kolleegi, kes tuleb alati tööle, silmis lõpmatu kurbus. Samas kirjutab ta lugusid, mille sarnaseid ei suuda keegi teine.

Ei, asi ei ole töötahte puudumises, vaid hoopis selles, et oma sisemine masinavärk kogu eesolevaks nädalaks korralikult käivitada, ja käivitamine on alati raskem kui töös hoidmine. Aga ükski masin ei tööta igavesti. Ükskord tuleb peatuda. Et siis jälle käivituda. Kuniks antakse…

Teisipäev: hirmu suured silmad ja Islandi vulkaani-paanika
Täna teeb mulle rõõmu üks tuntud reisiärimees, kes kutsub giidina Islandi reise tegema. Sel aastal on teatavasti turismiäris kitsas käes ja paljud reisid jäävad ära. Rääkimata mõnede firmade pankrotistumisest. Lootused on järgmisel aastal. Ja põnev on reisi iseloom, mis ei sobi igaühele. On rohkem pinget, ronimist ja seiklemist.

Islandi vulkaan on küll tootnud kõvasti tuhka ja uudiseid, kuid tegelikkuses kardavad turistid Islandile minna. Arvan, et pole põhjust – Eyjafjallajökull on sama hästi kui oma tegevuse lõpetanud, kui aga uus vulkaan purskama hakkab, siis võib sama hästi lennujaama kinni jääda ka Brüsselis.

Pidevas hirmus ei saaks ju üldse kuskile reisida. Ega vist ka elada. See tegevus on ju äärmiselt ohtlik. Elanud kord üks mees, kellele oli ennustatud, et ta jääb auto alla. Istunud siis mees kodus. Ühel päeval visanud üle ja mees läinud välja. Talle kukkunud katusekivi pähe ja ta saanud surma.

Kolmapäev: elu lõputu ringkäik
Olen varem YouTube’ist avastanud ühe laulu, mis teeb mulle kohutavalt nalja. Selleks on Pjotr Nalichi iroonilis-satiiriline “Guitar”. Täna leian enda üllatuseks, et sama tegelane esindab Venemaad Eurovisionil. Minu rõõm on piiritu ja muutun otsekohe Venemaa toetajaks Eurovisionil. Õigemini – mitte Venemaa, vaid omanäolist muusikat viljeleva vähetuntud, ent andeka artisti toetajaks. Kas te ei pannud siis tähele, et ka eurolugu on sihilikult ülepingutatud pateetikaga?

Samas on tekkinud suur Saaremaa-sõidu ootus. Kauplesin ülemustelt välja kaks vaba päeva ja ees ootab sõit perega Muhumaa tallu. Kuskile ära, pärapõrgu, loodusesse, kus pole internetti, sebimist, rutiini ega enesetõestamise vajadust. Kes meist seda ei sooviks? Vähemalt vahel. Et siis algaks uuesti see ring, mille osaks on nii töörutiin, elurõõm kui surm.