Tüdrukud teenivad ja säästavad vähem
Neljapäeval avaldatakse värske uuring noorte finantskirjaoskuse kohta, mille initsieeris Piret Suitsu Swedbanki juures tegutsevast eraisikute rahaasjade teabekeskusest.
Kelle käest saavad noored inimesed rahaga käitumise kohta teadmisi? Kas nad oskavad säästa?
Pangad, majanduskriisi oma rinnapiimaga toitnud emad, on hakanud iseendale ja ühiskonnale lõpuks ometi neid küsimusi esitama.
274 inimese vastustest selgus, et 16– 29aastased kodanikud katsid ise teenitud rahaga 47 protsenti oma kulutustest. Ülejäänud raha tuli perelt või mujalt. 16–19aastastest teenis raha üks viiendik.
Vanemad toetasid tütreid enam kui poegi, mis suunas poisse rohkem tööotsi ette võtma.
Raha püüdis säästa vaid 63 protsenti kõigist küsitletutest, keskkooliõpilastest isegi veidi alla poolte. Ja veel, poisid kogusid raha sagedamini kui tüdrukud.
77 protsenti vastanutest sai rahaga opereerimise kunsti kohta teadmisi oma vanematelt. Vaid neli inimest kümnest oli sellealast haridust saanud koolist. Pangast olid nõu saanud pooled noortest.
Nad ootavad, et peale koduste annaksid neile finantsnõu eelkõige pangad ja koolid.
Piret Suitsu ütleb, et “noored vajavad teadmisi, kuidas orienteeruda maksete, kaartide, säästmise, laenamise ja digitaalse raha maailmas, kus kulutamist rõhutatakse enam kui säästmist. Kui me õpetame noori inimesi rahaasju kindlalt ja vastutustundlikult korraldama, saavad nad paremini lahendada probleeme nii eraisiku kui riigi tasandil.”
Ehk siis, lõpuks ometi on pangad hakanud tundma, et peavad võtma ise üha rohkem vastutust selle eest, et noored ei langeks nii kiiresti võlaringidesse ja õpiksid raha halvemateks aegadeks kõrvale panema. Planeerima.
Ja tänu taevale, ka koolid asuvad noori ses osas juba järgmisest aastast veidi läbimõeldumalt harima. Kui praegu antakse kolmandikus koolidest valikainena majandus- ja ettevõtlusõpet, siis sügisest hakkab kehtima uus õppekava, mis sisaldab muuhulgas eraisiku rahanduse aluste õpilastele tutvustamist. (Sellest jäävad ilma need, kes selleks hetkeks on juba 7. klassi jõudnud.)
Noorte taskuraha: 100, 300 ja 1000 krooni
Kolm keskkooliõpilast avavad Ekspressile oma rahakotid ja annavad aru, kust nende raha tuleb ja millele kulub.
Kahe rahakotisahtli süsteem
Helena Heidemann, 18
Nõo Reaalgümnaasiumi abiturient
Helena elab Nõgiarus, kuus kilomeetrit Nõost. Ta saab iga kuu taskuraha 100 krooni. Kui vaja, annavad vanemad lisa. Oma raha kulub peamiselt söögile. “Ma olen avastanud, et väga kasulik on osta näiteks kaks õuna. Odavad ja täidavad kõhtu.” Kui Helenal on rohkem raha, ostab ta riideid või ehteid. “Mulle meeldivad kõrvarõngad! Muidugi vaatan, mis nad maksavad, aga lähtun sellest, kui kvaliteetsed need on.” Sageli hoiab ta aga väljaminekutelt kokku ning jätab säästetud raha igapäevakulutusteks.
Helena perel kulub ühes kuus tütre kulutuste katmiseks kokku umbes 1950 krooni: kooli toiduarve, telefoniarve jne. Bussipiletid maksab kinni kool.
Helena sularaha käsitlemise süsteem on selline: ta paneb ühte sahtlisse väiksemad kupüürid ja teise suuremad, 100kroonised. “Suuremat raha ma ei kipu eriti võtma, ehk jätkub seda siis kauemaks,” kommenteerib tüdruk.
Helena käib nädalavahetuseti suuremate võistluste ajal Nõo spordihoone kohvikus tööl. “Seega on rahaasjad praegu paremad, ma saan hakkama. Vahepeal oli tunne, et 100 krooni taskurahaks on vähe.” Kahe kaheksa tunni pikkuse tööpäeva eest sai ta kokku 400 krooni.
Kahel suvel on ta käinud lasteaias abitööliseks. “Pesin põrandaid, olin köögis rühmas abiks. Ühel suvel pakkisin kohalikus kommivabrikus AS Cautes komme.” Lasteaiast sai Helena palka 5000 krooni kuus, mis kulus autokooli peale. Selleks suveks loodab ta leida müüjatöö mõnes väiksemas poes ja koguda raha ülikooliõpingute jaoks ning läptopi ostmiseks. Igapäevataskurahast säästa pole tal võimalik. “Sellise pisikese raha kaupa on väga raske koguda. Kulub enne ära.”
Helena ütleb, et oma teadmised rahaga majandamise kohta on ta saanud kodust ja omaenda kogemusest. Ühiskonnaõpetuse tundides on juttu tehtud ka miinimumpalga, emapalga ja töötuskindlustuse teemadel.
Suvel proovib Helena sisse saada Tartu ülikooli psühholoogia või sotsiaaltöö erialale.
17 krooni päevas
Edgar Rootalu, 16
Gustav Adolfi gümnaasiumi õpilane
Tallinna poisi ametlik taskuraha on umbes 1000 krooni kuus, mille maksab riik emale alimentidena. See raha laekub otsekorraldusena Edgari kontole. Ligi poole summast maksab Edgar trennirahaks, ülejäänu kasutab ta muuks “eraviisiliseks”.
Edgari peale kulub perel keskmiselt 2700 krooni kuus, mis katab telefoni, söögi, riiete, transpordi maksumuse.
Kuna noormees on ametis õpilasesinduste liidu juhatuse liikmena, kulub taskurahaks jääv 500 krooni trenni peale sel kuul viimast korda – tal ei jää selle jaoks lihtsalt aega. “Nii et suvel on mul rohkem raha käes ja ma loodan, et see raha jääb mul pangakontole. Aga et mul on suvel reisimisi ees, siis küll see kulub ka seal ära.”
Edgar ütleb, et enamik tema 17kroonisest päevarahast kulub toidule. “Vaatan hästi palju hinda ja kulutan hoolikalt oma raha. Kiirtoidukohtades eriti ei käi ja toidupoest ostan puuvilja, šokolaadi, vahel pitsat. Ma tulen selle rahaga välja küll. Mõni päev ei kuluta üldse, mõni päev kulutan rohkem.”
Raha juurde küsimisega on Edgaril “kuidas kunagi.” “Niisama šopingutuuridel ma ei käi. Võib-olla kuus korra mingi tehnikavidina või riide ostan. Üritan kulutada võimalikult vähe ja vaatan, et mingi summa jääks ka alles sellest 500 kroonist.”
Edgar käib vahelduva eduga kord kuus tööl vabakutselise kergejõustikukohtunikuna. “Seal on karjäärimudel: algul mõõdad tulemusi või lükkad liiva kokku, hiljem saad juba lipud kätte ja otsustada, kas katse loeb. Mina olen praegu üsna madalal astmel ja saan 100 kuni 200 krooni päevas.”
Tal on plaanis ka sel suvel tööle minna. Giidiks Edgar ei pääsenud, nüüd püüab ta saada vanalinna postkaartide ja muu nänni müüjaks.
Kunagi oli Edgar ka Eesti Ekspressi lehelaps, aga see ei läinud eriti hästi, sest tal kulus selle töö peale rohkem raha, kui ta teenis.
Noormees on värskelt läbinud 10. klassi kohustusliku majandusõppe kursuse. “Üks osa sellest on ka eelarve planeerimine. Aga minu teadmised rahaasjadest ei tule koolist. Ma olen 7. klassist saati lugenud finantskirjandust ja mul on plaan tulevikus kindlasti rajada oma ettevõte. Tahan minna välismaale õppima.”
Suveks tööd ei ole
Julia Bulajeva, 17
Jõhvi Vene gümnaasiumi õpilane
Jõhvi tüdruku igakuine taskuraha on 300 krooni. 100 krooni kulutab ta igapäevasteks asjadeks, ülejäänud 200 krooni kannavad vanemad pangaarvele. “Ma üritan pangaarvel olevat raha alles hoida, et seda koolivaheajal kasutada.”
Kui Julial on vaja soetada midagi kallimat, maksavad selle kinni vanemad. Sageli tuleb minna aga pangakaardil oleva säästuraha kallale. Eriti suvel.
“Suviti armastan käia Toila rannas puhkamas. Ühe otsa bussipilet maksab 11 krooni, edasi-tagasi sõit on juba 22 krooni! Muidugi tahan teinekord ka jäätist osta. Eks sellisel juhul peangi võtma raha pangakaardilt või puhkama linnas.”
Suveks soovib ka Julia tööd leida. “Ma tahtsin töötada siinses söögikohas, aga sinna ma ei saanud, sest talvel olid teised noored juba suvised töökohad kokku leppinud. Saatsin oma CV ka Tallinna Juku keskusesse, aga sain eitava vastuse.”
Rahaasjadega toimetulemist Julia koolis õppida ei saa. “Peame ise teadma, ja vanemad annavad ka nõu. Ütlevad, et kogu raha ja ära võta liiga palju pangakaardilt.”
Julia peale kulub tema vanematel kuus keskmiselt 3500 krooni. Selle eest saavad makstud tema telefoniarved, koolilõunad, riided ning inglise ja eesti keele kursused.
Kui keskkool läbi saab, plaanib Julia õppima minna Tallinna või Tartusse ajakirjanikuks või fotograafiks.
